Kui arheoloog kaevab maa seest välja potikillu, siis ei kõnele see üksnes oskusest savist nõusid teha. See jutustab lugusid ka meie esivanemate toidulauast ja isegi tervisest. Ilmselt ei ütle sõna „arheokeemia“ paljude jaoks midagi, kuid selle mõiste taga peidab end põnev teadusharu, mis ühendab omavahel arheo­loogiat ja analüütilist keemiat.

Arheokeemikud eraldavad vanadest savinõudest ja inim­skelettidest pisikesi biomolekule, näiteks rasvu, valke, süsivesikuid ning vana DNA-d, mida moodsate mõõtevahendite abil uurides on võimalik täpsemalt tuvastada ja saada teada, mida sõid ja mis haigusi põdesid meie esivanemad sajandeid ja koguni aastatuhandeid tagasi.

Neist uuringutest on teada, et vanade eestlaste menüüsse kuulus pigem kala, sealhulgas ka hüljes ehk karvakala kui liha ning et juustu tehti siinmail juba pronksiajal. Kas pole vägev! Meie toidukultuuri iidsed juured annavad veenvust nii meie igapäevastele Eesti kööki kuuluvatele argistele roogadele kui ka kindlust profikokkadele.

Ester Oras on Tartu Ülikooli analüütilise keemia ja arheoloogia kaasprofessor ning Baltimaade esimese biomolekulaararheoloogia labori Archemy rajaja. Ester on 2022. a L’Oreal-UNESCO noorte talentide Baltikumi programmi “Naised teaduses” stipendiaat.

1. Piim

Nöörkeraamika kultuuri matus Sopest – võib-olla üks esimesi koduloomapidajaid meie aladel.

Piim saabus meie aladele koos koduloomadega. Aasta-tuhandeid asustasid meie maad kütid, kalurid ja korilased, kes sõid peamiselt kalu, metsloomi ja erinevaid metsasaadusi, kuid 2800–2500 eKr ilmuvad arheoloogilisse materjali esmakordselt koduloomade luud. Ennekõike on neid leitud nöör-keraamika kultuurile omastest matustest, mil kadunukese hauda pandi kaasa savinõusid, kivist tööriistu, aga ka kodustatud loomade luid ja viimastest tehtud tööriistu. Meie vanimad lehmad, lambad ja kitsed on pärit ajavahemikust 2800–2500 eKr ning nöörkeraamika savinõudesse ladestunud rasvade analüüs näitab, et ka esimesed märgid piima-tarbimisest on sellest perioodist. Võib eeldada, et toiduks tarbiti nii lehmade, kitsede kui ka lammaste piima.

2. Juust

Pronksiaegne augukestega savinõu Lätist Kivutkalnsi kindlustatud asulast, mida võidi kasutada juustu valmistamiseks.

Tõsisem piimatöötlus on teada pronksiajast (1800–500 eKr). Tihedate väikeste augukestega sõelalaadseid savinõusid on leitud siinsete pronksiaegsete kindlustatud asulate leiumaterjalidest. Etnograafilised analoogid ja naaberregioonide sarnase leiumaterjali analüüsid kinnitavad, et neid nõusid on kasutatud tõenäoliselt juustu tootmiseks. Näiteks on selliseid nõusid leitud Saaremaalt Asva kindlustatud asulast.

3. Kala

Kunda Lammasmäe lähedalt leitud mesoliitiline haugi­luustik koos luust ahinguotsaga.

Kala kuulub vaieldamatult Eesti toidukuldvara esikolmikusse. Esimesed arheoloogilised tõendid Eesti alade elanike kala-lembusest ulatuvad juba keskmisesse kiviaega (9000–3900 eKr). Nii on näiteks ühest siinsete alade vanimast, Kunda Lammasmäe asulast leitud haugiluustik ja selle kõrval lebamas luust ahinguots.

Samuti on meie vanimaid savinõusid, nn Narva tüüpi keraamikat (5200–3900 eKr, Eesti vanim savinõude tüüp) kasutatud just kala kuumtöötlemiseks – olgu selleks kalasupi keetmine või kalaõli valmistamine. Kalaarmastus kestis läbi kesk- ja uusaja. Meie keskaja hansakaubanduses oli olulisel kohal aga tursakala import – turska toodi siia ka Atlandi ookeanist.

4. Oder

Pronksiaegne teravilja­- jäljen­diga savi­nõu­kild Lätist Kivutkalnsi kindlustatud asulast.

Esimesteks kodustatud teraviljadeks on siinmail nisu ja kaera kõrval oder. Kõige varasemaid teraviljakasvatuse katsetusi on õietolmuanalüüside ning üksikute savinõude pinnale jäänud teraviljajäljendite põhjal viidud suisa kiviaja lõppjärku. Arvestatava koha siinsel toidulaual võtab teravili pronksiajal, eriti selle teises pooles, alates u 1000 aastast eKr. Siis on oder koos nisuga võrdselt n-ö võitjate poodiumil. Varaseid odraterasid on leitud meie pronksiaja kindlustatud asulatest Saaremaal. Teravilja kasvatamisele sel perioodil viitavad ka erinevad põlluharimisriistad, nagu ader, kõblas, aga ka kivihunnikutega ja pinnasevaaludega piiratud muistsed põllulapikesed, mida on maastikul eriti hästi näha just Põhja- ja Lääne-Eestis. Võib eeldada, et odrakaraski ja kruubipudru söömine on eestlastele olnud meeltmööda vähemalt pronksiajast alates.

5. Hüljes

Lõike­jälgedega neoliitiline hülge kodar­luu Tallinnast Vabaduse väljakult.

Üks omaette peatükk eestlaste toidulaual on olnud hülge-rasv ja -liha, mida siinsed elanikud hindasid juba kõige varasematest kiviaja perioodidest alates. Väikesaartel on teada lausa keskmisest kiviajast pärit hooajalisi hülgeküttimislaagreid, kuhu kõrghooajal koguneti toiduvarusid koguma. Rannikualade hülgesöömise traditsioon kestab läbi pronksiaja rauaajani ning sellest kõnelevad ilmekalt rohked hülgeluuleiud meie kindlustatud asulates ja linnamägedel. Siinjuures võib eeldada, et hüljes polnud mitte üksnes suurepärane suupiste, vaid ka laiem majapidamiskraam, pakkudes põletusmaterjali keraamilistesse valguslampidesse, aga ka töötlus-materjali nahale ning puidule.

6. Rukis

Esimese aastatuhande keskpaiga söestunud odra- (vasakul) ja rukkiterad Tartu eelviikingiaegsest linnusasulast (Tartu, Lossi 36).

Rukis – meie musta leiva põhivili – on tegelikult siinse toidulaua üsna hiline lisandus. Esialgu oli tegemist hoopis teraviljapõllu umbrohuga, toidu-teraviljana kasvatamise varaseimad märgid pärinevad alles 1. aastatuhande keskpaigast. Küllap on siin oma osa ka kliimamuutustel: tol ajal kliima jahenes ja rukis talub külma mõnevõrra paremini kui teised teraviljad. Rukki võidukäigule võis kaasa aidata ka siinse elanikkonna kasv ning asustuse tihenemine, mis sundis põllumajandusmaana kasutusele võtma ka raskemate muldadega piirkondi, mis sobisid kasvukohaks ka vähem pretensioonikale rukkile.

7. Kobras

Mänguasi või tootemloom: neoliitiline sarvest koprakujuke Valma matmispaigalt.

Mõnevõrra ootamatu eestlaste „toiduloom“ on läbi ajaloo olnud ka kobras. Loomaluuleidude põhjal esineb Eesti vanima asula – Pulli – leiumaterjalides protsentuaalselt enim kopraluid, järgnevad põdra omad. Küllap tarvitati kopraliha ka toiduks, kuid kindlasti on suur võimalus, et tema sabarasv oli oluliseks lisasaaduseks nii määrdeainena kui ka n-ö lambiõlina. Seda viimast on õnnestunud edukalt eksperimentaalselt tõestada. Kahtlemata olid kopranõre ja -nahad meie esiajaloos ka oluliseks ekspordiartikliks. Nii on eeldatud, et siinsed viikingiaja hõbeaarded on märgid ida poole suunatud kopranahakaubandusest.

8. Sarapuupähkel

Neoliitiline sarapuupähklist valmistatud helmes Kääpa asulakohalt.

Sarapuu on üks väheseid metsikuid taimeliike, mis pakkus maitsvat toidu-kõrvast juba kiviajast alates. Üks peamine arheoloogilise toidukultuuri uurimise kitsaskoht on taimejäänuste nappus. Võrreldes loomaluudega on taimejäänused õrnemad, väiksemad, purunevad kergesti, need on välitöödel raskesti märgatavad ning biomolekulaarselt halvemini säilivad. Sestap on iga söestunud viljatera või kõrbekihti kinni jäänud taimne mikrojäänus suisa kulla hinnaga. Tõsi, kui teraviljad katavad meie 11 000-aastase toidu ajaloost vast poole, siis taimseid metsasaadusi on toiduks tarvitatud juba kõige varasematest asustusetappidest. Ühed vanimad – tõsi, ka mõõtude poolest suurimad ja paremini säilivad – on just sarapuupähklid, mille koori on aeg-ajalt ikka leitud. Näiteks Võhandu--äärse Kääpa asulakoha ilugurud ja ehtemeistrid tabasid sellegi ära, et pähklikoorest sobib teha helmeskeed. Kes soovib autentset Eesti tervisesnäkki, pööraku sügisel pilgud meie sarapuumetsade poole.

9. Kana ja muna

Kukruse hilisrauaaegne naisematus, kus sülle oli paigutatud värvitud kodukanamuna (väljalõige).

Metslindude liha ja mune tarbiti toiduna ilmselt juba kiviajast alates. Kana, ühe meie toidusedeli olulisema kodulinnu juured ulatuvad 9. aasta-tuhandesse eKr Kagu-Aasias ning Hiinas. Eesti kontekstis on varaseim kodukanaluu teada Põhja--Eesti Rebala kivikirstkalmest ning on dateeritud meie ajaarvamise eelsetesse sajanditesse. Vanimad kanamunad on teada Ida-Virumaalt Kukruse kalmistu 12.–13. sajandi rikkalike hauapanustega naisematustest. Kusjuures ühe naise alakõhule oli seal asetatud värvitud muna koor, viidates idakristluse lihavõttemunadele ja sümboliseerides uue kristliku usundi mõju siinsete elanike hulgas.

10. Kartul

1. aastatuhande Moche kultuuri kartulikujuline savinõu Andidest.

Harilik kartul on üks kõige hilisemaid lisandusi siinsel toidulaual. Kartuli algkodu on Andides, kus ta kodustati 7000–10 000 aastat tagasi. Euroopasse saabus mugulake Hispaania meresõitjate vahendusel 16. sajandil. Alguses peeti väärtuslikuks hoopis kartulitaime õisi ja toidu-kultuur sai kartulist alles 18. sajandil. Eriti populaarseks muutus kartul iirlaste seas. Kui 1845. aastal tabas Iirimaad suur kartuli lehemädaniku epideemia, vähenes sealne rahvastik veerandi võrra nii näljasurmade kui ka hüppeliselt suurenenud emigratsiooni tõttu. Eestisse jõudis kartul Tsaari-Venemaa vahendusel 18. sajandil, kuigi olulise toiduaine staatuse omandas ta pigem 19. sajandi jooksul. Ajalooliselt on kartuli tähtsust raske alahinnata, sest just see köögivili pakkus olulist leevendust sajandeid viljaikalduste tõttu nälja-hädas vaevelnud Euroopa lihtrahvale.

Kirjanduse nimekiri:

  • Jonuks, T., Oras, E., Best, J., Demarchi, B., Mänd, R., Presslee, S. & Vahur, S. 2018. Multi-method Analysis of Avian Eggs as Grave Goods: Revealing Symbolism in conversion Period Burials at Kukruse, NE Estonia, Environmental Archaeology, 23:2, 109-122.

  • Kriiska, A., Lang, V., Mäeslau, A, Tvauri, A., Valk, H. 2020. Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut.

  • Lõugas, L. & Tomek, T. 2013. Marginal effect at the coastal area of Tallinn Bay: the marine, terrestrial, and avian fauna as a source of subsistence during the Late Neolithic. Muinasaja teadus 19, 463-485.

  • Tvauri, A. & Vanhanen, S. 2016. The Find of Pre-Viking Age Charred Grains from Fort-Settlement in Tartu. Estonian Journal of Archaeology 20:1, 33–53.

  • Vasks, A. 2018. Kāstuve, deglis vai ogļu trauks?* Latvijas Vēstures Institūta Žurnāls, 2018 Nr. 1 (106), 5-22.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid