Oma ja võõras

27 aasta eest Rootsist Eestisse elama tulnud Lili on Pärsia söökidega maast madalast harjunud ja sama maitseb ka tema enda pojale ja tütrele, mehele muidugi ka. Pärsia köök pole sugugi terav nagu India oma, vaid mahe.

„Üldiselt on söögid maitsestatud lihtsalt soola-pipraga. Võib-olla teistsugune maitseaine on kuivatatud laim, mis käib mitme söögi sisse. Eestist seda ei saa, ostan alati reisidelt kaasa. Seda saab kasutada tervena või laimipulbriks jahvatatuna. Hautistes ja kastmetes on terved laimid väga head,“ õpetab Lili lihtsa nipi, kuidas lisada söögile huvitavalt hapukat idamaist hõngu.

Oma esivanemate maal Iraanis ­
pole Lili ise käinud, kuid paljude ­toitude maitsed on vanemate kaudu tuttavad ja kui ta mõne aasta eest viibis Katari pealinnas Dohas konverentsil, leidis ta oma rõõmuks Pärsia maitseid ka sealt – väga kodune avastus keelel.

Ühest ühiskonnast teise

See ei tähenda, et Lili kohe algul kõigega oleks nõus olnud ja kõik oleks viivitamatult meeldinud. Ega 13-aastane tüdruk polnud uude riiki elama jõudes esialgu sugugi liiga rõõmus elukoha­vahetuse üle. Eriti hulluks läks asi siis, kui isa hakkas siin hapukapsast sööma. Lili palus tal purgi alati ruttu kinni panna, sest lõhn oli väljakannatamatu.

„Mul läks Eestis ikka väga kaua aega, enne kui hapukapsas hakkas meeldima. Aga nüüd, kuna ma tean, kui tervislik see on, ma pigem söön seda. Maitse juba ka täitsa meeldib,“ kirjeldab ta kõige hullemat siia jõudmise söögikogemust ja sellega tasapisi leppimist.

Rootsist tuli kaasa armastus lihapallide, kartulipüree ja kastme vastu. Eriti pohlamoosiga on hea. Ja ka maiustuste poole pealt on Lili pere, kus elavad peale tema ka abikaasa ning 11-aastane poeg ja 13-aastane tütar, Rootsi fänn. Ikka kaneelisaiad ja šokolaadikoogid. Printsessitort kindlasti ka: biskviiti, vanillikastet, jälle biskviiti ning siis on vaarikamoos ja hästi palju vahukoort. Kõige peale läheb heleroheline martsipan.

See väga pidulik tort on kõigi lemmik. Kõige keerulisem on seal martsipanikate ning alguses olid päästvaks lahenduseks martsipaniribad. „See ei näinud hea välja, aga maitses väga hästi,“ ütleb Lili. „Printsessitorti teeb mu mees ja nüüd ta on suutnud selle ära õppida, nii et tuleb täitsa kena. Aga mina ei luba tugevaid toiduvärve sinna panna – tema tahab, et martsipan oleks roheline. Ei pea roheline olema, las olla valge! Maitse on see, mis loeb.“

„Gluteenitalumatuse korral ei ole leitud ühte geeni, mis kindlasti selle määraks.“

Lili Milani

Korilus Eesti moodi. No peaaegu

Kuna Lili ema ja isa on Eestist eemaldunud ja naudivad nüüd peamiselt Hispaanias Costa del Soli võlusid – kujutate ette sealses mererannas õhtust värske kala grillimist! – ning Lili oma perega elab Tartus korteris, siis meeldib talle väga, et sõbrad on ulatanud abikäe.

„Kuna nad teavad, et ma elan korter­majas ja siinseid vanavanemaid, kellel oleks maakodu, kus kasvatatakse midagi, ei ole, siis kõik on väga-väga armsad ja toovad mulle õunu, pirne, tomatit, kurki. Kõigil kasvab üle, paljudel uputab, ja siis nad toovad igasuguseid mõnusaid asju,“ ei väsi ta südames tänutunnet tundmast.

Ka suvine-sügisene korilus saab ­eestlastega kaasa tehtud. Õnneks kutsub väga hea sõbranna alati kaasa ja Lili läheb metsa suure rõõmuga. Ise ju ei oskaks niimoodi – et kuhu täpselt ja millal minna.

Marjakorjamisega on lihtne. Huvitav on see, et kõige enam meeldivad Lilile ja ta perele siinsed hapukirsid. Võib-olla just seepärast, et neid kasutatakse ka Iraani toitudes. Hautistes väga head. Aga ka täitsa kommi asemel.

„Mul on kuivati, puhub nagu föön. Sellega ma olen teinud nii kirsse kui ka õunaviile. Tuleb välja küll, aga mitte sama hästi nagu mõnel vanaemal. Nii et vahel ma ostan need Juurika toidukogukonnast, seal on üks armas proua, kes neid teeb,“ seletab ta lahke tänumeelega.

Lambaliha saab Lili ühelt endiselt teadlaselt, kes nüüd on lambakasvataja, ning mõned ta sõbrad teevad väga head šašlõkki. Värsked kartulid sinna juurde – ikka lihtsalt keedetult tilli ja võiga. „Kellegi maakodus grillitakse ­šašlõkki, peenralt võetakse värsket kurki, tomatit, salatit – kõik see kokku on väga mõnus mälestus.“

Tartus paikneb kõik käe-jala läheduses

Aktiivne jalutamine on Lilil igapäevane, vaid marsruut vaheldub: kord Tähtvere, kord Tammelinna poole ja kesklinna ja mööda jõeäärt. „Käin ka MyFitnessis. Eriti meeldivad mulle Zumba ja pilatese trennid. Need on väga erinevad, aga ongi vaja mõlemat. Üks on südamele, teine süvalihastele.“

Suur rõõm on aga see, et mõnda aega tagasi korrastati ja loodi Aparaadi­tehase ala. Kui varem ümbruskonnas eriti polnudki toidukohti, siis nüüd on neid õige rohkesti. Kolleegidega käivad nad seal peaaegu iga päev söömas.

Lili eriline lemmik on Kolm Tilli, kuna seal on lõunapakkumises alati ka üks taimne söök ja see on nii maitsvalt tehtud, et ainuüksi juba selle pärast tuleb just seda võtta.

„Kui ma ise teen taimetoitu, siis tavaliselt see ei maitse eriti – ei oska päris kõike teha,“ naeratab ta pisut vabandavalt.

Geenitest ei ole võluvahend

Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu hoones töökorrustele jõudnult on tavaline, et Lili paneb selga valge kitli, kummikindad kätte ja muutub otsekohe kui teiseks inimeseks. Geenitest tähendab seda, et võetakse vereproovid ja eraldatakse DNA ja vereplasma. Vereplasmas saab analüüsida rasvu, rauataset jm. Iga katseklaasi ruudukese peale läheb ühe inimese proov ja selles saab määrata 700 000 erinevat mutatsiooni või geeni­varianti. Lisaks on olemas keerukam aparaat, millega saab määrata ja analüüsida kogu inimese DNA-järjestust, mitte vaid üht lõiku sellest.

Muidugi tekib kohe huvi, kas Lilil enda kohta on kõik testid tehtud ja ta teab nüüd elu lõpuni näiteks seda, mida tal oleks geenide tõttu hea süüa-juua. Nii see siiski pole, mõnes testis ta küll on osalenud, aga mitte liiga põhjalikult. Neist on ta teada saanud, et laktoositalumatus on ta puhul pisut teema – piima ta nüüd enam ei joogi –, ja teab ka, et ta organism lagundab kohvi aeglaselt. Ka teatud ravimite puhul on pigem aeglane või keskmine lagundamine.

Kuid ega geenitest olegi mingi võluvits – kuigi paljud firmad üritavad seda muljet jätta, lubades geenitesti ostnuile teada anda kas või seda, kas nende lapsel on „jalgpalluri geen“ või kas inimesele peaks maitsema rohkem Cabernet Sauvignon või Zinfandel. Äris on kõik lubatud ...

Geneetiliselt muundatud toit – hea või halb?

Lili Milani: „Eks see on mitme tahuga teema, ei saa öelda, et GM-toit oleks 100% hea või 100% halb. Tervislikkuse seisukohast ei ole suurt vahet, kas me sööme seemnetega viinamarju ja arbuuse või ilma seemneteta. Aga teiselt poolt peab mõtlema liigirikkuse peale, vilja kättesaadavuse peale, et põllumehed ei oleks sõltuvad mingist viljatarnijast, et kogu see süsteem saaks jätkuda ja olla püsiv, et oleks jätkusuutlik nii ökoloogi-liselt kui ka majanduslikult ja tootjad saaksid jätkata oma tegevust.

Ise ma ei vaata poes siltidelt GMO-infot. Nende asjade pärast ma nii palju ei muretse, tervise vaatest ma neid ei karda – kuigi tunnistan, et võib-olla peaksin enam teemasse süvenema. Kuid rohkem muretsen ma antibiootikumide pärast, mida loomadele antakse, - ja nende lisatud keemiliste ainete mõju pärast, mis põllumajanduses taimedesse jõuavad.“

Mida uskuda, mida mitte?

Teine firma müüb geenitesti, millest peaks selguma gluteenitalumatus. Aga mis on tegelikkuses selle taga? „Seal on nõrgad geneetilised seosed. Need, kellel on keskmine risk gluteenitalumatuseks, nende seas on 0,5 protsendil gluteenitalumatus. Nendel, kellel on kõrge risk, on 1,5 protsendil gluteenitalumatus. Hästi väikesed erinevused, aga nende numbritega võib öelda küll, et näe – sul on kolm korda suurem risk. Sellest hoolimata 98,5% inimestest ikkagi ei ole gluteenitalumatusega,“ teab teadlane Milani.

Aga leiduvad ka teised tunnused, kus mingid geenidefektid justkui on, seosed ilmnevad, aga on nõrgad. See, kui inimesel tuvastatakse see geenidefekt, ei tähenda, et üht või teist ainet sisaldav söök talle ei maitseks ega üldse sobiks.

Näiteks gluteenitalumatuse korral ei ole leitud ühte geeni, mis kindlasti selle määraks. Pigem tundub, et paljude söökide puhul ei olegi ainult meie enda geenid olulised, vaid kaasa mängib mikrobioom ehk need miljonid bakterid, kes meie organismis tegutsevad ja aitavad ka seedimisele kaasa.

„Võib olla nii, et inimesel on laktoosi­talumatuse geen, aga tal on ka need mikroobid, mis suudavad laktoosi lagundada ja aitavad ainevahetusele kaasa,“ ei ole geenitestidega nähtav Lili sõnul liiga must-valge. Tavainimestel pole selles just kerge orienteeruda.

Õnneks ei ole teadlased sugugi ühes leeris ja kõik üritavad üksteise töödesse väga kriitiliselt suhtuda, jälgivad, kus uuringus võib viga sees olla. „Nii et kui kuskil ongi viga sisse läinud, siis tuleb see õige ruttu kindlasti välja,“ kirjeldab Lili teadlaskonna „naabrivalve“ efekti ja selle tõttu suurenevat uuringute usaldusväärsust.

Igal uuringul on mingi puudus

Omaette lugu on toidulisanditega. „See äri on väga alareguleeritud,“ ütleb Lili murelikult. Kui ravimite või vaktsiinidega viiakse läbi esimese, teise, kolmanda faasi uuringud, kas need on ohutud ja piisavalt tõhusad, siis toidulisandid ei pea kliinilisi uuringuid läbima.

Kas või see igavene vaidlus, kas D-vita­miinist on kasu või mitte, ja kõik need muud vitamiinid, mida müüakse ...

„Praegu just ilmus uuring, mis näitas, et D-vitamiinide võtmine ei kaitse sugugi osteoporoosi vastu. See seos ei kinnitunud. Samas nad ei võtnud arvesse D-vitamiini puuduse all kannatajaid, et võrrelda siis neid, kes võtavad ega võta ... Kui me üldse kogu populatsiooni peale vaatame, siis ei pruugi need seosed välja tulla. Aga kui meil on inimesed, kellel ongi D-vitamiini tase alla normi, siis võivad need uuringud teisi tulemusi anda,“ toob Lili näite, et igal uuringul on mingi puudus.

Kuidas teadlane ise D-vitamiini suhtub?

„Talvel ikka võtame.“

„Geenivariandid, mis on seotud alkoholi liigtarbimisega, on üldiselt seotud ka teiste sõltuvustega.“

Sõltuvused

Paljud poevad mugava enesekaitse taha: „Minu suguvõsas on kõik paksud, see on meil geenidest.“ Või et: „Juba minu vanaisa ja isa jõid (alkoholi), kuidas siis minagi teisiti saaksin.“

Aga need asjad on nii ja naa. On tehtud geeniuuringuid nii alkoholilembuse kui ka rasvumise osas, et leida, kas need üldse on geenidega seotud ja kui jah, siis millistega.

Selgunud on, et geenivariandid, mis on seotud alkoholi liigtarbimisega, on üldiselt seotud ka teiste sõltuvustega. Inimesel ongi raskem piirduda selle ühe õlle või klaasikese veiniga.

Rasvumisega on veidi sarnased lood. Kehakaaluga seotud geenivariante on uuritud hästi laialt ja selgeks on saanud, et need on rohkem seotud aju tööga. Ehk siis kui hästi inimene suudab vastu panna, impulsse kontrollida.

„Kui on magustoitude buffet, siis kas ta läheb ja võtab sealt ühe koogitüki või sööb veel ja veel ühe taldrikutäie. Sellega on need geenid kindlasti seotud,“ näeb geeniteadlane siiski seost sõltuvuse ja geenide vahel.

Ülekaalu ja täiskõhutunde seosed

Olemas on ka haruldased geenivariandid, mis on seotud perekondliku rasvumisega – siis selle pere liikmeil ei saagi tekkida täiskõhutunnet, nad muudkui söövad ja söövad. Leitud on siis konkreetsed geenivariandid ja praegu tehakse kliinilisi uuringuid, kas on mõni ravim, mis saaks selle geenidefekti tasakaalustada, et inimene ei sööks kogu aeg üle.

Söögiisu vähendavad diabeediravimid on juba nagunii olemas, need on väga tõhusad ja inimeste kehakaal langeb nendega märgatavalt.

„Kuid enamik inimesi suudaks siiski vaid toidu ja füüsilise aktiivsusega oma kehakaalu hoida, parandada. Üldiselt inimesed söövad liiga palju ja liiguvad liiga vähe. Siin on oluline koht, missuguseid harjumusi me koolidest lastele kaasa anname,“ tõmbab Lili otsad kokku ja kõnnib reipa sammuga oma läheduses asuva kodu poole – Pärsia suppi keetma.

Lili on võitnud Vikerraadio e-etteütluse muu emakeelega kirjutajate kategoorias

Pärsia juurtega Lili Milani on sündinud 27. novembril -1981. aastal Rootsis Stockholmi lähistel.

13-aastaselt tuli ta koos arhitektist ema ja füüsikust isaga Eestisse elama ja asus õppima Inglise kolledžis. 2004. aastal lõpetas Tartu ülikooli geeni-tehnoloogina. 2009. aastal sai Lili Milani Uppsala Ülikoolis doktorikraadi. 2015. aastal andis Eesti president talle noore teadlase preemia. Avaldanud välismaistes ajakirjades ligi sada teadusartiklit.

Keeled: rootsi, eesti, pärsia, inglise, prantsuse. Pisut ka vene keel. Lastega suhtleb Lili eesti keeles, mehega rootsi keeles, ema ja isaga pärsia ehk farsi keeles. 2016. aastal võitis Lili Vikerraadio e-etteütluse muu emakeelega kirjutajate kategoorias.

Kamuflaaži-võrgud Ukrainasse: teeme vahepeal töös pausi ja punume võrke

Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu hoone (Tartu, -Riia 23 b) esimesel korrusel on kamuflaaživõrkudega stendid koos õpetusega võrkude punumisest. Praeguseks on valmis punutud juba 12 võrku kogupinnaga 300 m2. Peale oma maja inimete saavad iga päev kella 9–17 punumas käia ka tänavalt sisse astujad – näiteks osalevad tublid ukraina naised seal regulaarselt, punudes oma kodumaa heaks peaaegu iga päev.

Lili Milani: „Me käime siin sidumas ja punumas. Teeme vahepeal töös pausi ja tuleme alla, punume. Väga teraapiline paus. Ja ka ühel doktoritöö kaitsmise peol olime siin: vahepeal oled peol ja siis tuled ja kood natukene. Võrk ei tohi olla liiga tihedalt, vaid peabki siduma üsna hõredalt. Varieeruvate värvidega.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid