Anatoli Ljutjuk avab ukrainlaste hingesoppe — nad paitavad toitu sulega, aga vaenlasi kuulipildujatulega
„Eestlased teevad igapäevaselt harjumuspäraseid toite ja neid väga ei huvita, mida teised sellest arvavad. Aga ukrainlastele on sööjate arvamus väga tähtis. Kui toit on otsas, peavad kõik kokale plaksutama, isegi siis, kui söök väga ei meeldinud,“ naerab Eesti ukraina kultuuri- ja ühiskonnategelane Anatoli Ljutjuk. Kuid järgmine hetk kaob naeratus. „Kui meil siin esimene sõjast tingitud šokk mööda sai, hakkasime tegutsema ja Ukrainasse abi organiseerima,“ ütleb Anatoli.

Eesti oma ukrainlane Anatoli Ljutjuk on mees nagu orkester: sisearhitekt, puusepp, õpetaja, Eesti ukraina kultuuri- ja ühiskonnategelane. Ta on elanud siin juba pool sajandit, kuid peab Ukraina kombeid ja roogi au sees. Viimaste aegade kohutavad sündmused on pannud Anatoli südame valutama. Ta ise on sündinud napilt pärast teist maailmasõda ja oma silmaga pole sõjaõudusi näinud. Kuid kõige lähemale tuli sõda Anatolile siis, kui järjekordne sõber lahingutest maha jäetud granaate nalja pärast lõkkesse viskas ja surma sai.