Oma Maitse NOVEMBRINUMBRIS: Jaagup Kreemi söögiseiklused, mida teha toidufoobiaga, soojad salatid ja eriti hõrgud koogid-pirukad mitmel moel

Kas mäletate, kui lapsena noppisite supist välja ainult mõned üksikud asjad, mida olite nõus sööma? Need olid enamasti sellised köögiviljad või ­lihatükid, mis olid tuttavad. Iga­sugune võõras värk tundus kahtlane ja jäi supi sisse edasi helpima. Mulle ei meeldinud üsna pikka aega Türgi oad. Oliivid olid veel jubedamad.

Beebieast välja saades, kui näputoit juba saadaval, muutuvad püreed eriti kahtlaseks ja tundub, et see tundmus ei teki sugugi mitte tüdimusest. Ühtlases massis lihtsalt pole koostisosad tuvastatavad. Laste puhul me peame nähtust mööduvaks ja enamasti nii ongi. Kuid täiskasvanunagi meeldivad meile toiduained rohkem näiteks sellistes pakendites, mis paistavad läbi, nii et me vaadates saame koostisosad kohe ära tunda. Suured lihatootjad kinnitavad, et kõige paremat müügiedu tagavad ikkagi just ­kodused maitsed. Liiga eksootiline on küll hea, aga ei kõneta masse – nagu öeldakse.

Seekord uuriski Külli Holsting põhjalikumalt toidufoobiaid (lk 58), seda, kuidas söömishirmude algused viivad enamasti vastikute ja halbade mälestusteni või ka tunneltajumiseni, kus ühele üksikule toiduaine omadusele antakse ebaproportsionaalselt suur tähendus. Ometi teame me hästi, et absoluutselt igas puuviljas, juurikas või lihatükis on midagi, mis suurtes kogustes on meie tervisele ohtlik. Sellepärast soovitavad toiduteadlased keskenduda mitmekesisusele. Kui saad vabalt valida, mida süüa, siis tunned rõõmu nii söömisest kui söögitegemisest.

Igasugune võõras värk tundus kahtlane ja jäi supi sisse edasi helpima.”

Toiduvalmistamise isetekkelist tuhinat on otse­kohe tunda ka Jaagup Kreemi loos (lk 8), kus rokiäss tunnistab, et on vägagi kodukeskne ja maitseteadlik inimene. Tema majapidamisse kuuluvad lisaks tavalisele köögile ka väliköök ja veinikelder – sellise varustusega inimene ei suhtu söömisesse kui liht­labasesse akude laadimisse.

Meie toidutoimetaja Kadri Valsberg on süüa ­teinud ikka nii, et lapsi köögist ära ei aeta. Nüüd teeb esimesse klassi läinud Merimee lõunaks, ­mil ta koolist koju tuleb, lihtsamaid asju juba ise ­ (vt retsepte lk 35). Veel saad ajakirjast lugeda täpseid juhised baode küpsetamise kohta ning küpsetada ühe tainaretsepti järgi kolme erinevat kooki, nii et peale vaadates oleks justkui iga kord uue meistriteosega hakkama saanud. Samuti õpime tainapatse pirukatele peale punuma ning käime külas tšillitalus, mille sünnilugu paneb kripeldama nende südamed, kel maal mõni talu söötis seisab. Ja Selma Teesalul on viiruste ajal enda hoidmise kohta nii mõndagi öelda.

Mõnusaid söögirõõme!