Jah, kuigi vanemana tundub laste poolt segamini aetud köök veidi tüütu, on see omamoodi armas ka. Nad siiski tegutsevad ja tunnevad sellest nii suurt elevust! Ja veel rõõmustavam on laste uhke pilk, kui nad omatehtud toidu lauale panevad ja selle tegemisest vadistada tahavad.

Toidu tegemisest ei peaks saama omaette probleemi ega igapäevasundust.

Lapsena söögitegemisel on veel üks hea külg. Seal saavutab igaüks ühel hetkel vilumused ja oskused ja nendest õnnestumistest kogutud tundest ja enesekindlusest piisab, et lapsest ei kasvaks täiesti abitut täiskasvanut. Seda teemat on ka uuritud, kuidas need lapsed, kes koduseid töid sageli tegid, olid suurena vähem ärevad. Muidugi on söömine ja toit vaid üks tahk igas päevas, kuid kui kaasata oma lapsi tegevustesse, mida teevad ka suured, on see üks lihtsamaid ja loomulikumaid asju maailmas. Eraldi aega selleks niikuinii ei tule ja maitsev elu kestab tegelikult kogu aeg. Olgu lapsed siis mis tahes vanuses.

Ja nagu perekond Kaharid on üle elanud mitu segadust teravate nugade ja ootamatute külalistega, siis kellel ei oleks selliseid asju juhtunud! Pigem teeks hoopis see väga ettevaatlikuks, kui selliseid asju nagu noaga näppu lõikamine või teismeliste omapäi peetud pidu kodus poleks kunagi juhtunud. Ilusat isadepäeva ja muidu ka mõnusaid ühiseid õhtusööke!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena