Maitsvad vestlused

Toidust räägitakse igal pool. Sõpru kohates, perega koos ­olles, raadiosaateis ja igas meelelahutuslikus tele­magasinis. Nii hommikusse kui õhtusse sobib mõni söögiklipike. Lobisemiseks on toit tõesti hea teema, eriti hinnas on saadetes sõnakad ja bravuurikad ütlejad. Veel paremad on need, kes oskavad oma nostalgilisi maitsemälestusi hea huumorisoonega esitleda.

Aga toidul on veel üks huvitav kiht, mida see esindab. Toidust rääkides ­suheldakse vahetult, jagatakse ­arvamusi, tunnistatakse oma isusid, ollakse kohal just nüüd ja praegu. Oma kodulaua taga olen ma kuulnud vaimustavaid lugusid nii vanaemadest kui emadest ja nende supikeetmis- või leivateooskustest. Tavaliselt ei satu nendesse kõnelustesse arutelusid stiilis „mis vahe on Goudal ja Gruyère'i juustul“, küll aga emotsionaalselt laetud infovahetust, mida teha murulaugu või spargliga. Ühele meeldib, teisele mitte kunagi ja mitte mingil kujul.

Osaliselt on need jutud kolinud ära Facebooki gruppidesse, milles surfamine on üsna ajamahukas. Olen põlvkonnast, kes naudib mõlemat võimalust. Aga vahel ikkagi valutan südant selle pärast, kas täna sündivad lapsed suureks saades pesto või hapusaiataina tegemise küsimusi oma emadele silmast silma üldse enam esitavad. Kas need maitseliinid, mis kohalikku ja head edasi kannavad, peavad vastu? Lihtsam on kohe ChatGBT poole pöörduda või lasta AI-l retsept kokku kleepida.