Kokkuhoiutalv

Ühised söömad sõprade ja perega laevad ja soojendavad, mõjuvad nagu palsam, mis argimured lahjendab. Sellepärast on toidult säästmise mõtet üsna paha tunne taluda.

Uue aasta esimeses ajakirjanumbris panime toimetuses pead kokku ja sõelusime esmalt läbi kõik need nipid, mida me ise igapäevaselt toidukulude pealt kokkuhoiuks kasutame, aga nii, et hea maitse ei kannataks. Kes jälgib rangelt eraldi toidukuludele mõeldud pangakontot, kes ostab sügavkülma suuremaid pakke köögivilju ja võtab sealt vastavalt vajadusele väiksemaid koguseid, et roa hinnas kokku hoida. Kõik kohalik tavaline tooraine – ilma liigsete pakendite ja töötlemisteta – on ja jääb üheks põhiliseks soovituseks. Ja see pole ainult ostmise poole pealt vaadatuna kõige säästulikum, ka kohalikud tootjad võidavad sellisest ostukäitumisest kõige enam. Praegused ajad panevad proovile nii väiketootjate kui suurte ettevõtete leidlikkuse, et keerulisest ajast üleüldse välja tulla.

Toidukorvi laotakse juba mitu kuud järjest vähem toitu ja riiulist otsitakse kõige odavamat hinda. Toidu pealt kokkuhoiuga käib kaasas kaks poolt – üks halb ja teine hea. Kõige odavam toode, mis enamasti säilib kaua ja on poele mugav müüa, võib olla E-ainete maailma säravaim täht, mida peaks tegelikult vältima. Enne, kui mis tahes pakikese korvi tõstad, kiika üle selle koostisosad. Sama toote kõrval võib asuda mõni sent kallim toode, mis on koostiselt puhtam. Asja hea pool on aga see, et kassatšeki viimasel real „ilutsev“ jube summa tõukab nii mõnegi hea toidu austaja hoopis sagedamini kööki süüa tegema. Sellest on andnud tunnistust näiteks seegi uudis, mis teatas, et munade ja või müük on kriisi ajal tublisti kasvanud. See viitab otseselt rohkemale kodusele söögiteole.