Berliini hingus Kalamaja köögis
Oma Maitse on üks mu lemmikajakirju, kodus on kõik aastakäigud aegade algusest saadik,” teatab Anu rõõmsalt. Hambaklambrid välgatavad, Anu ongi heatujuline ja naeratab sageli.
OMA MAITSE, on tütar Mona (9) moodustanud külmkapile magnettähtedest kirja. “Sallin neid tähti ainult hariduslikul eesmärgil, üldse pole minu värvid!” muigab Anu. Kohe saabub idee, et kriiskavate värviplärtsude asemel võiks spetsiaalselt emadele pakkuda hoopis mahedamat kapimagnetite kooslust: mündinätsuroheline, puudriroosa, vana kooli koogelmooglikollane ja virsikuõhetusega beež, see juba läheks.
Toas volksab ringi küülik Ruudi, Anu sõnul imeline komposter, kellele sööta ahjuviljade puhastamise nukid ja laastud; ei lausu sõnagi, ainult nuhutab, nagu otsiks miskit, sametised kõrvad vastu põrandat lohisemas. Õues paemüüril passib kass Miu Miu, koera kombel pererahva kannul kõndija ning iseenda ristiisa (“No mis me sulle nimeks paneme?” küsis Anu tookord ammu, ja kass vastas: “Miu! Miu!”). “Ja see on meie kolmas koduloom, kombucha,” osutab Anu viieliitrisele purgile, milles laiutab nooruke, alles kasvama pandud teeseen. Lapsepõlvest mäletab Anu kummalist vaatepilti vanatädi riiulil ning otsustas, et suureks saades tahab ka seda seent.
Köögist pääseb terrassikesele ning toa rohmakas telliskivisein moodustab suurepärase tausta hulgale lillevaasidele. Anule meeldivad ilusad nõud, eriti igat masti kannud. “Olen neid ostes läinud totaalselt liiale. Aga alati läheb neid ju vaja lillede ja morsi jaoks,” leiab ta reipa põhjenduse. “Ja kui on esilinastus, siis ükskõik kui palju vaase on, ikka tuleb puudu!”
Tänane menüü põhineb suuresti laimil, see läheb nii salatikastmesse kui ka tordi sisse. Anule nimelt meeldib igasugune hapu; talv möödub laimi- ja sidrunihapu seltsis kevadise rabarberihapu ootuses; isegi koogi kohvikus valib ta hapu.
Koolitus kaadri taga
Anu töö filmiilmas sai alguse võtteplatsil meeskonnale võileibu valmistades. Aastail 2003–2005 toimetas ta köögisaateid. Kes mäletab? “Lihtne gurmee” ja saatejuht Imre Kose; “Köögist kööki” ja Oleg Alasi, “Hommikuköök” ja Martti Koppel.
“Imre on mu esimene õpetaja, enne ma süüa teha ei osanud,” lausub Anu. “Ja mu teine õpetaja on Priit, kes on minust kõvemgi söögitegija.” Tippkokkadelt sai Anu jooksu pealt korraliku koolituse alates tõhusatest nippidest kuni põhimõtteni, et tooraine olgu alati värske ning parimal tasemel. Mõnikord kappas Anu saateid toiduainetega varustades läbi mitu poodi, enne kui leidis sobiliku. Ja sai aru, et nii peabki.
“Minu kodus tehti lihtsaid ja koduseid toite, mis olid väga maitsvad. Lapsena olin motiveeritud aitama nende toitudega, mis mulle endale maitsesid: kui tehti kapsasuppi, siis see mind ei erutanud,” muigab Anu. “Mõned toidud olid erilised, näiteks tiramisu, mida isa alati pidulikul puhul valmistas. Või pitsa, millest toona eriti ei teatud – retsepti saatis emale tema kirjasõber Soomest! Toiduhuviline olen alati olnud, aga ülikoolis polnud aega ega raha, niisiis elasin praekartulite ja korterinaabri isa tehtud silmude najal ...” Ent niipea kui Anu läks tööle ja hakkas saama palka, asus ta köögis katsetama. Kõige menukamate roogade retseptid koondas ta kataloogi “Anu lemmikud”. Puhas toit on nende peres äärmiselt oluline, ometi leiab kataloogist ka ühe tuunitud valmistoidu intrigeeriva pealkirjaga “rummipelmeenid”. Lihatäidisega pelmeenid tuli üle kallata rummi ja vahukoore seguga ning küpsetada ahjuvormis.
“Mulle on seda serveeritud,” tuleb Priidule meelde. Ühtlasi vallanduvad magushapud mälestused ajast, mil ihaldusväärne näis Uncle Ben’si kaste riisiga.
Aga mida te tavaliselt sööte?
Hommikueineks suristatakse kokku smuuti või röstitakse ahjus leiba. “Eesti on ju rukkimaa! Pannitäis rukkibruschetta’sid kaob kiirelt,” ütleb Priit. Mona ja poeg Elias (5) söövad hea meelega – oh mis armas! – putru, millele riputavad külmutatud marju, toormoosi või agaavisiirupit. “Puder on meie kodus kindla peale minek, lapsed lausa soovivad seda. Mõnikord isegi õhtul, kui meil endil tekib soov vürtsikama toidu järele,” tähendab Anu. Jah, hommikust söövad nad korralikult; välja arvatud nendel kordadel, kus ta keskpäeval avastab, et täna polegi süüa jõudnud. Siis sõidab mõnesse lemmiktoidukohta, Anni Arro või Angeelika Kangi kohvikusse või NOP-i. Sageli ta ka töötab seal, stsenaariumi kirjutamise kõrvale joob rohelist jasmiiniteed meega. “Tonnide viisi! Ilma selleta olen töövõimetu,” avaldab ta. “Kontoris ei saa ma üldse kirjutada. Miljöö on mulle tähtis, laud peab olema vanast puidust ja õhkkond inspireerima.”
Praegu on Anul käsil dokfilm “Vetelkõndija” Kristiina Ehinist. Samuti töötab ta juba uue, koguperefilmiga “Eia jõulud Tondikakul”. Kui käsikiri saaks lõhnata ...! See oli toiduteemadest lihtsalt läbi imbunud. Anu annab endale aru, et ega vaatajale pole oluline, mis pirukad parajasti ahjus paisuvad, temale aga meeldis kirjeldada kitsejuustu tekstuuri.
Nädalavahetuste laisemad hommikueined on omlett, juustusaiad või pannkoogid. Liha söövad nad üsna vähe, see-eest armastavad kala ja mereande. “Kõige õnnelikumad oleme olnud, reisides Kreetale ja Lõuna-Prantsusmaale. Vahemere köök on lemmik,” märgib Anu.
“Emme pani ükskord Instagrami üles pildi, kus kaheksajalg kuivab pesunäppidega nööril, ja kirjutas, et õhtusöök võtab päikest,” ütleb Mona.
Probleemid kerkivad õhtusöögiga. “Kui varem “töötasid” lastele alati ühepajatoit või kapsahautis, siis maitsed muutuvad ja üleöö ei söö keegi näiteks keedetud porgandit,” nendib Anu. “Muide, linna- ja maakodus on meil erinevad menüüd. Maal teeme igasuguseid risotosid ja püreesuppe ja mulgiputru. Ja seeni, sest kukeseenekoht on otse maja taga.”
Viinasokikook ja kihutavad teod
Anule tikub naer peale, kui pärida toiduäparduste kohta. Kord tehti väikesele Anule palaviku leevendamiseks viinasokke. Köögilauale unus kauss viinaga, millest lapse sokikesed läbi käinud, õnneks puhtad, räägib Anu. “Ema palus, et isa klopiks koogi jaoks munad lahti. Isa vahustaski. Imestas veel, et issand kui hästi täna läheb vahtu! Pärast kõik sõid himukalt kooki ja ema küsis isalt, et kuule, kuhu sa selle viinakausi panid?”
Seepeale meenub Priidule, kuidas nad paar aastat tagasi parti tegid. Keerasid ahjukuuma 120 peale ja mõtlesid, et lähevad vahepeal rahulikult ujuma: part küpseb ju nagunii mitu tundi. Jõudsid tagasi, pliit ühes pardiga huugas harjumusest 200 kraadil ... imekombel polnud veel söestunud.
Ja kord proovisid nad kodutiigist pärit tigusid süüa, kuid need siiski ragisesid hamba all. Priit teab küll, et tigude liivast puhastamiseks on mingi trikk kohupiima ja kaldteega, see tuleb kunagi järele proovida. “Maal korjasin viinamäeteod ühe põõsa alla kokku ja läksin tuppa anumat tooma. Mõtled, et no kui kiiresti need teod liiguvad, aga kui tagasi jõudsin, oli põõsaalune tühi. Olid minema kihutanud!” imestab Anu.
Polaarpoiss Berliinis
Elutempo sunnib takka, tänapäeva noored sageli ei tegele enam enda otsimisega; pole lihtsalt aega, kahetseb Anu, vahitakse ninapidi instas ja Facebookis laikides-šeerides. Vanasti võis laps kooliteed kõmpides kilomeetrite kaupa omi mõtteid mõelda, nüüd visatakse ta tihti autoga kooliukse ette. Eneseotsingute teema võttis Anu üles filmis “Polaarpoiss”, mille stsenaariumi arendades elas ta pool aastat Berliinis. See linn tundus toidunautlejale kõigi oma imeliste taimetoidukohvikute, mahla- ja smuutibaaridega paradiis. Samuti tärkas Berliinis Anu armastus Vietnami ja Liibanoni köögi vastu. Kaks korda nädalas käis oma linnaosa Prenzlauer Bergi turul viit sorti seeni ja beebikalmaare ostmas; valik võttis silmad kirjuks ja lausa tõukas köögis katsetama. Sestpeale on Anu Berliini-vaimustust ohtralt jaganud sõpradele. “Viie aastaga on Eestis nii palju muutunud!” rõõmustab ta. “Berliinist on väga palju šnitti võetud, nüüd on meil ka ökopoed ja disainilaadad ja poes suureneb maheveinide valik. Tallinn on Berliiniks kätte läinud."
Kui ...
... Anu peaks valima lohutustoidu, oleks see ilmselt lollikindel salat vaid mõne koostisosaga: spargel, hööveldatud parmesan ja salatikaste.
... Anu tahaks midagi head, sobib alati juustukook. Tal on kasutusel vähemalt tosin juustukoogi retsepti! Kohupiima- ja hapukoorekoogid meeldivad ka.
... Anule midagi ei maitse, siis lagrits ja fenkol. Väga vürtsikat ka ei soosi, restorani menüüst valib ühe tšillikaunakesega tähistatud roa.
... Anu leiab esimese puraviku, siis praeb selle või ja soolaga ning paneb leivale ja nii ongi parim. Ikka ja alati.
Anu salajase salatikastme retsept
Selle kohta küsitakse alati: “Mis sa sinna sisse panid?!”
1/3 sidruni või 0,5 laimi mahl 4 sl vahtrasiirupit 50 ml oliiviõli.
Sega kõik koostisosad, tulemus on mõnusalt tasakaalus: soolane, magus ja hapu.
