Croissant’i järelmaitse
Vägev laud tõmmatakse lahti kuni 14 inimese tarvis, tingimata laotab vintage’i-printsess sellele lumikarge lina, katab õrna portselaniga ning tõstab suppi vanast tirinast. Neil hetkedel näib Eiale omistatud tiitel “ilusa elu ekspert” lihaks saavat.
“Jagatud toit on kõige intiimsem jagamine. Minu meelest pole midagi pühamat kui ühine leivamurdmine,” ütleb Eia. “Olen kristlasena üles kasvatatud ja eeldasin, et kõik teavad, mida see tähendab, kuni üks kolleeg küsis, et mis paganama ühine leivamurdmine? Oma esimese romaani esitlusel ütlesin, et kõik inimesed siin ruumis on mind toitnud – mõned otseses, mõned metafüüsilisemas mõttes – , kui olin veel noor boheem suures linnas.”
Sel sügisel ilmub Eia romaan “Aasta Pariisis”, mis täiendab mullu ilmunud “Minu Prantsusmaad”. Eia sõnutsi räägib raamat “ühest Eesti tüdrukust, kes satub Prantsusmaal suhtesse rikka mehega, sööb parimates restoranides ja ööbib ilusates hotellides – ja tunneb end halvasti, sest ei mõista nende meelelaadi, kes arvavad, et raha eest saab kõike”. Uudisteosest pärinevad ka järgnevad katkendid.
Teekond pika lauani
Kui ema meile uue kodu ostis, valis ta mööblipoest välja uue söögilaua ja toolid. Seejärel pidi ta mitu nädalat neid ootama. Ühel päeval helistati mööblipoest ja öeldi, et vabrik kusagil, näiteks Saksamaal, lõpetas selle komplekti tootmise ning kahjuks seda lauda ja neid toole ei tule enam kunagi. /---/ Mu ema, kes tavaliselt enda eest võitleb, oli nii löödud, et ütles: “Oi, kui kahju ... /---/ Ju me sööme siis põrandalt edasi niikaua, kui midagi leiame ...”
“Teate,” ütles mööblinaine. “Meil on tegelikult veel viimane komplekt alles. Ja kuigi kümmekond inimest on selle tellinud, arvan ma, et teie peaksite selle saama.”
“Oi, aitäh, kas tõesti on? Aga miks meie?” “Te olete esimene inimene, kes pole minu peale karjunud.”
Prantsusmaal töötas Eia lapsehoidjana naise juures, keda nimetab toidujumalannaks. Laud kaeti kolm korda päevas otsekui pidusöögiks.
Tagasi Eestis, taipas Eia jahmatusega, et kahekümnendates aastates noortel – vähemalt tema tutvuskonnas – pole kodus söögilauda; einet nahistatakse diivanilaualt või köögikapi pealt. Eias tekitas see küsimuse, kuidas siis üliolulist igapäevast rituaali läbi viiakse. Ta hankis vanaaegse laua. Tema esimene õhtueine pidi tulema nii pidulik kui antud oludes võimalik. Lauakatte puudusel läks käiku valge voodilina, pildiraamidesse paigutas ta kunstikalendrist rebitud pildid, üks sõber tõi kaasa lahtikäivad aiatoolid, teine söögiriistad, kolmas magustoidutaldrikud. Küünlajala soetas Eia Balti jaama turult kahe euro eest. “Ma ei taha kuulda, et elegantsiks on palju raha vaja! Elegants ei maksa midagi, see on meeleseisund,” teatab Eia, kes isegi kuldse kleidi lunastas üheksa euro eest. Kommipaberina helklevat ja krabisevat kleiti kandis Eia ühel õhtueinel, kuhu sattus ka kuulus telemees. “Ma nii pabistasin, sest olen kuuendast eluaastast alates tahtnud temaga tuttavaks saada ja palusin vabandust, et mul on niisugune kleit seljas,” meenutab Eia. “Tema aga ütles: “Just sellisena jääd sa mulle meelde – üleni kuldse naisena!””
Graatsia pinge all
Eia oskab mänguliselt suunata inimesi asju tegema. Kord jõudis ta pikaleveninud tööpäeva tõttu enda korraldatavale õhtusöögile hetkel, kui esimene külaline kella säristas. Perenaine sättis prinditud retseptid kiiresti lauale, igaühe peale vajaminevad toorained, ja hüüdis entusiastlikult: “Meil on selline mäng, kus saad ise valida, millist toitu teha!”
Nende harvade, ent sellevõrra tähenduslikumate õhtueinete juures on Eiale tähtis, et iga kord tuleks mõni uus inimene, et poleks mingi kliki- või sektivärk. Ja veel – tal puudub oma firmaroog, kuna iga kord katsetab ta midagi uut.
Vilunud esineja nimetab end enesekriitiliselt “halvaks avalikuks rääkijaks”. Seepärast on ta igal õhtueinel seadnud endale ülesande pidada kõne või lausuda toost: “Mulle õpetati Prantsusmaal, et iga klaas väärib toosti.”
Väikesed plahvatused köögis
Vahepeal tülitseme kõige mõttetumate asjade pärast. Karjume selle pärast, kas ube keetes tuleb sool panna vette enne või pärast keetmist, kuni sinnamaani välja, et mina nutma purskan ja me tükk aega mõlemad mossitame. Kuigi sama jaburaid vaidlusi on veel palju, on üks köögi omadest see, kui ta palub mul piruka jaoks rabarberid ära puhastada. See koorimine on nii tüütu! Aga ma ei vaidle ja teen ära.
Pärast on ta šokis, sest tahtis, et ma neid peseks ja juure ära lõikaks, aga minu koorimine on kõik ära rikkunud. Tülitseme ja karjume täiest kõrist, nagu kooritud rabarber oleks maailma lõpp.
Toiduäpardustest meenub Eiale sõbra sünnipäevaks valmistatud tort 27 paberist ükssarvikufiguuriga kõrretükkide otsas. Eia tahtis neoonrohelist glasuuri ning uhas toiduvärvi aina juurde. “Aga olin kogemata valinud soolapõhise toiduvärvi! Kõik muidugi arvasid, et pidigi pikantselt maitsema.”
Tuleb täpsustada, et arrogantset minnalaskmismeeleolu ei ole Eia osanud teeselda. Toitu serveerides teeb ta alatisama vea, nimelt palub vabandust, mis kõik valesti läks. Et “seda ei olnud poes” ja “too unus liiga kauaks ahju”. “Miks ei võiks ma lihtsalt soovida head isu?” imestab Eia. Võib-olla seetõttu, et alati palusid nõnda vabandust ka tema ema ja vanaema – taas kord tõestus, kuidas võtame üle oma vanemate käitumismustrid.
“Isegi kui mul oleks relv meelekohal, ei suudaks ma retsepti järgida. Mulle tundub, et tean ise paremini,” lausub sarmikas kokk, puistates oma sõnade kinnituseks kõrvitsatükkidele tublisti rohkem kaneeli kui retseptis. Ajapikku on ta õppinud oma isusid usaldama. Teab, et kõigist nendest asjadest, mille järele sul parajasti neelud, on võimalik kokku panna maagiline roog. Maasikad, krevetid ja küüslauk? Suurepärane! Mee ja kaneeliga küpsetatud sealiha? Kohutavalt maitsev!
Lahendatud saladus
Ja siis kirjutab keegi raamatu sellest, miks prantsuse naised paksuks ei lähe, ent unustab välja kõige olulisemad punktid: 1) suurem osa maju on nii vanad, et nendes ei ole lifte. Milles on, on lift alatasa katki. /---/ 2) Metroodes pole eskalaatoreid. /---/ 3) Pariisis sa siiski kõnnid palju, see on vältimatu. Ning kui sa ei taha päevast päeva tundide viisi autoga liiklusummikus passida, siis sõidad sa rattaga nagu kõik normaalsed inimesed, ka kõrgete kontsadega, ka suits ees, ka lapsed pakiraamil. Ja sellepärast võivadki prantsuse naised süüa hommikuks võist tilkuvaid croissant’e või šokolaadisaiu, lõunaks pastat ning õhtul kell kümme mitu klaasi veini ning hiigelsuure prae koos eelroa ja magustoidu ja õlise salatiga.
Prantsusmaal võttis Eia juurde esialgu viis kilo, teismelise vahetusõpilasena Tais 15 ... Hiljuti vaatas pildialbumit ning imestas, kas on võimalik, et fotole on sattunud keegi teine heledapäine põselohkudega ülekaaluline tütarlaps. “Kaotan kiiresti vormi, kuigi ka ümmargune on vorm,” tähendab ta. “Meie suguvõsa naispool on suurema kondiga ja peame kaalus püsimiseks õudselt vaeva nägema.” Nii on ta pidanud kuraditosinadieeti ja veregrupidieeti, katsetanud kaalujälgimist ja paastulaagrit, teinud sporti meelemõistuse kaotamiseni (25 km rulluiskudel iga päev) ning järginud mõnd eriti kahtlast allavõtmismeetodit (kohv ja punane liha hommikuti ning päeva peale suurt miskit). Kuid Prantsusmaal kolm korda päevas korralikult süües kaal normaliseerus ning pole tollest ajast mureks tõusnud.
Pohladest õuna-šokolaadikeediseni
Kui ma olin umbes kaheksa-aastane, hakkasid asjad ema ja minu jaoks paremuse poole liikuma. See tähendas, et enamasti oli midagiGI süüa. Mäletan aega, kui hommikuti enne kooli tegi ema alati köögis nalja, et “Miiiis me siis tääääna sööme?”. Ja ta ajas mind naerma, kuigi ma teadsin, et vastus on “pohli”. /---/ Mitu kuud elasime hommikuti pohladest ja võisaiast. Ja õhtuti võis magustoiduks ka suhkruga pohli saada.
Lapsepõlvest mäletab Eia, et neil kodus – välja arvatud tema sünnipäevadel – ei tehtud süüa, kuna ema tundus olevat kogu aeg ära. Ju mingit kartulit-kastet mõnikord, meenutab ta, kuid ei tunne end seepärast täna kuidagi nigelasti. Praegu kokkab Eia ema täistuuridel. Tavaline, et tütre külaskäiguks on valminud kolm kooki! Ega pääse Eia minema ema tehtud hoidisteta, milles kulp keerelnud sama lennukalt kui fantaasia: tikri-banaanimoos, õunašokolaadikeedis, suvikõrvitsadžemm ...
Punast veini, mõtelge!
Ainus põhjus, miks ma üldse siin olin ja seda veini jõin, oli see, et tema teeb toas tööd ja ma ei tohi oma kohaloluga teda segada! Ja teine ainus põhjus, miks ma nii palju jõin, on see, et elus esimest korda ma tõeliselt naudin veini! /---/ Maitset! Tekstuuri! Lõhna! /---/ Siiani oli see selline vahel hapu, vahel suisa kibe, imal nektar. Nüüd aga ... uus tase! Ma kultuuristun! Okei, ma olen ilmselgelt täiesti purjus, aga ma jätkan uskumist, et olen teinud edusamme!
Tavaliselt seisab Eial külmkapis vein ... ja muud eriti midagi. Osalt seetõttu, et igapäevaselt teeb ta süüa vaid endale ning hangib kõik roaks vajaliku värskelt.
“Kuna veini juuakse Prantsusmaal nii lõuna- kui ka õhtusöögi kõrvale veeklaasidest, siis on see alati väga muretu teema, ei valita hoolega ega kalleid,” lausub Eia. “Veinid on Eesti mõttes odavad ja tänu sellele pole ma veinisnoob.”
Õhtueinejärgsel hommikul seisatab Eia elutoa uksel. Lastes pilgu üle mustade nõude šokolaadi- ja veiniplekilisel laudlinal, tuleb talle pisar silma. Meeleliigutusest. Tol hetkel ta mõtleb, et see tuba on saanud väärilist elu tunda
Eia
... armastab vürtse, eriti äädikat. Lapsena jõi ära kõik sissetehtud kurkide ja kõrvitsate marinaadid, nii et ema juba muretses.
... ütleb end olevat “punase veini tüdruk”. Sügistalvel hindab konjakit.
... tahaks mõnikord kangesti omada seda pudelikest jooki, millega Alice imepisikeseks sai.
... ebameeldivaim toiduelamus pärineb vahetusõpilasena Taist: see oli grillitud, tahmunud, kummine kaheksajalg. Tol õhtul nuttis ta koduigatsusest päris kaua.
... lõpetas kord firmakingituse otsimise kindlal käel, täites nunnud purgid omavalmistatud brändise linnulihapasteediga.
... elufilosoofia ütleb, et toit peab olema huvitav. Kui mõnest toidust saab villand, peab kasvõi pooleaastase pausi
