OLE NÜÜD AUS! | Kas sa ikka sööd piisavalt rasva?
Nii nagu moeilmas on omad trendid, tundub olevat ka söömise valdkonnas. On perioode, kus toidupakendeid ehivad uhked sildid “nelja tunni jooksul ühtlaselt imenduvad süsivesikud”, millele järgneb kohe “rohkelt valku”, aga rasv oleks kui toiduilma vaeslaps, sest siis soovitakse pigem öelda, kui vähe on seda toidus. Ja tarbijal jääb mulje, et hea, kui üldse poleks. Hoolimata valitsevast trendist on inimese organismi põhivajadused siiski samad ning ta vajab ligikaudu 50% süsivesikuid, 20% valke ja 30% rasvu.
Iga haiguse põhjus
Rasva on meie kehale väga vaja. Olles keha eelistatuim energiaallikas, vajame häid rasvu eelkõige selleks, et rakumembraanid oleksid terved. Milleks meile see? Rakumembraani kahjustus on peaaegu iga haiguse tekke- ja süvenemise põhjus. Kui kehas on rasvadest puudus, häirub üleliigse kolesterooli ja rasvlahustuvate toksiinide väljutamine. Suureneb ka sapikivide tekke oht. Kuna rasva vajab korralikuks toimimiseks iga meie rakk, võib õigete rasvade puudus põhjustada ka meeleolu kõikumist, energiapuudust, samuti naha, küünte ja juuste kuivust.
Ka luude tugevuse tagamiseks on vaja õigeid rasvu. See aga ei tähenda, et nüüd tuleks valimatult rasvu tarbima hakata. Kõik rasvad pole ühesuguse toimega. Mitte üle 10% rasvadest peaksid moodustama küllastatud rasvad. Need on toatemperatuuril tahked. Meile on neist kõige tuntumad searasv ja või. Taimsetest rasvadest võib siia alla liigitada ka kookos- ja palmirasva. Peale küllastatud rasva vajab meie keha monoküllastamata rasvhappeid, mida peaks päevase tarbitava rasva hulgas olema natuke rohkem kui küllastatud rasvu, 12—15%. Oomega-9 on monoküllastamata rasvhape, mida on palju oliiviõlis. Headeks allikateks on veel näiteks pähklid ja seemned.
Puudu ja üle
Kõige enam napib tänapäeva inimeste toidulaual oomega-3-rasvhappeid. Uuringute järgi esineb oomega-3 defitsiiti isegi kuni 85% rahvastikust. Rasedad ja imetavad emad saavad vähem kui 18% lapse tervisele vajalikke oomega-3-rasvhappeid.
Oomega-3-rasvhapped kuuluvad koos oomega-6-rasvhapetega asendamatute rasvhapete hulka ning peaksid katma päevas saadavast rasvast 5—8%. Asendamatud on need rasvhapped seetõttu, et meie keha neid ise ei tooda ja nende saamisel sõltume vaid toidus või toidulisandites leiduvast. Oomega-6-rasvhappeid leidub tänapäevasel toidulaual külluslikult — neid on teraviljades ja nendest valmistatud õlides, seemnetes ja pähklites, eriti külluslikult päevalilleseemnetes ja -õlis, aga ka lihatoodetes, sest paljud loomad on teraviljatoidul.
Oomega-3-rasvhappeid sisaldavaid toite on meie laual aga palju vähem, paljudel juhtudel võib öelda, et peaaegu üldse mitte. Seda rasvhapet saame kaladest ja mereandidest. Taimsetest allikatest leidub seda linaseemnetes ja samaväärsel määral ka chia-seemnetes. Oomega-3-rasvhappeid saame ka tudraõlist, natuke leidub seda Kreeka ja pekanipähklites ning rapsiõlis.
Tähtis on aga nende kahe rasvhappe omavaheline suhe, mis ideaalis peaks meie organismis olema 1 : 1. Nii see inimestel tavaliselt siiski pole. Üldiselt kipub see olema tugevalt oomega-6 kasuks. Vahel on see suhe isegi 1 : 20. Selline tasakaalust väljas olukord muudab meie keha väga vastuvõtlikuks erinevatele põletikele ja haigustele. Paljud uurigud on näidanud, et oomega-3 regulaarne tarbimine vähendab allergiaid ning et ka rasedusaegne oomega-3-rasvhapete defitsiit võib soodustada lastel allergiate teket. Ehk võib seal peituda ka vastus, miks lastel on tänapäeval nii palju allergiaid.
Kui me suudaksime rasvhapete omavahelise suhte viia 1 : 4, siis võiksime enda üle uhked olla, sest oleme astunud suure sammu oma tervise heaks.
Lisaks hoiavad rasvad kauem kõhtu täis, aitavad tasakaalustada veresuhkru taset ning hoiavad ära söömissööstusid.
Allikas: Oma Maitse juuli 2017
LOE LISAKS:
