Kumb on tervisele kasulikum, kas koorevõi või margariin?
Loomsete rasvade laimukampaania käigus sai hävitava löögi küllastunud rasvu pungil või, mida eestlased aastasadu tarvitanud on. Eeldatavasti pidanuks margariinidele ja taimeõlidele pühendumine kaasa tooma kardiovaskulaarsete haigusjuhtude vähenemise, kuid praktikasse see kahjuks ei rakendunud – südamehaigustesse haigestumine jätkub tõusvas tempos, vahendab Toitumistarkus.ee.
Kindlasti olete kuulnud, et taimeõlidest räägitakse kui südamesõbralikest õlidest, vastandina artereid ummistavatele küllastunud rasvadele. Peamiselt Omega 6 rasvhappeid sisaldavate taimeõlide baasil tehtud margariinid peaksid reklaami kohaselt alandama vererõhku, stimuleerima kaalukadu ja parandama üldist tervist. On ainult üks probleem – ei teadus ega ka praktiline kogemus näi neid väiteid toetavat.
Taimeõlid ja neist tehtud margariinid toodetakse rapsi-, soja-, maisi-, päevalille-, värvohaka jms seemnetest. Vastupidiselt võile või kookospähkliõlile ei ole neid õlisid võimalik toota lihtsa pressimise ja eraldamise teel, need tuleb taimedest keemiliselt ekstraheerida, desodoreerida, pleegitada, stabiliseerida… Antud protsesside tulemusena kaotavad rafineeritud õlid enamuse taimedes algupäraselt olnud vitamiinidest, fütotoitainetest ja antioksüdantidest.
Margariini tegemisel lisandub eelnimetatule veel ka hüdrogeenimine, sest vastupidiselt küllastunud rasvadele ei ole taimeõlid madalal temperatuuril tahked. Just hüdrogeenimise kõrvalproduktina tekivad palju kõlapinda leidnud kahjulikud transrasvad, mis kahjustavad rakumembraane, ummistavad artereid ja toovad kaasa vabade radikaalide tormijooksu meie kehas.
Vaatleme võrdluseks koorevõi tegemise protsessi: 1.samm – lüpsa lehm, 2.samm, lase koor loomulikult eralduda, 3. samm – riisu koor piimalt, 4. samm – raputa koort, kuni see muutub võiks.
Rafineeritud taimeõlid ja margariinid on ühed kõige tugevama keemilise muundamise läbinud toiduained, mida sellest hoolimata propageeritakse kui tervislikke. Ning ärge unustage, et taimeõlisid leidub enamikus töödeldud ja pakendatud toitudes.
Inimkehas leiduv rasv sisaldab enamuses just küllastunud ja monoküllastumata rasva. Polüküllastumata Omega 6 ja Omega 3 rasvhapete vahel peab aga valitsema kindel tasakaal (ideaalis on see 1:1). Rafineeritud taimeõlid sisaldavad põhiliselt Omega 6 polüküllastumata rasvhappeid ning need rasvad on hakanud meie menüüs üha rohkem domineerima.
Organism vajab rasvu nii rakkude ülesehitamiseks, hormoonide tootmiseks kui rasvlahustuvate vitamiinide transpordiks. Meie rakumembraanid sisaldavad ca 50% rasva, mis annab rakumembraanidele vajaliku tugevuse. Küllastunud rasvad on ka üliolulised luude tervise tagajad – kaltsiumi edukaks imendumiseks skeletistruktuuridesse on meil vaja rikkalik osa oma toidurasvadest saada just küllastunud rasvade kujul.
Kui me anname kehale küllastunud rasvade asemel polüküllastumata rasvu, siis pole organismil muud valikut, kui kasutada rakkude loomiseks ja parandustöödeks just neid. Probleem seisneb siin selles, et polüküllastumata rasvad on väga ebastabiilsed ja oksüdeeruvad (rääsuvad) kiiresti nii töötlemise, valguse, niiskuse kui hapniku mõjul. Niisugused oksüdeerunud õlid põhjustavad kehas põletikku ja rakumutatsioone, neid võib õigusega nimetada marodöörideks, kes tekitavad enneaegset vananemist, haigusi ja abnormaalseid muutusi raku DNA-s.
Veresoonte rakkudes toovad need mutatsioonid kaasa põletiku ja ummistunud arterid.Naharakkudesse kaasatuna tõstavad need õlid nahavähki haigestumise riski ja tekitavad nn. fotovananemist ja kortse. Kui põletikku tekitavad rasvad kaasatakse reproduktiivorganite kudedesse, võivad need panna aluse endometrioosi või polütsüstiliste munasarjade tekkele. Lühidalt öeldes vajab keha ülesehitustöödeks põhiliselt küllastunud ja monoküllastumata rasvu ehk neid, millest inimorganismi rasvavarud algupäraselt suures osas koosnevad. Ei maksa unustada, et ka süda eelistab kütusena just küllastunud rasva (steariinhapet ja palmitiinhapet).
Londonis asuvas Lääne-Ontario Ülikoolis tehtud rasvade uuringus selgus, et polüküllastumata rasvhapped põhjustasid kõige rohkem vähkkasvajaid, vastandina küllastunud rasvadele, mis käituvad kehas kõige kasvajavaenulikumalt. Ka arterite seintele tekkinud ladestuste analüüsimisel on selgunud, et vaid 26% neist koosneb küllastunud rasvadest, ülejäänud katt on moodustunud küllastumata rasvadest, millest enam kui pool on polüküllastumata rasvad. Samuti võib rakulistele mutatsioonidele ja kasvajate tekkele aluse panna tasakaalust väljas Omega 6 ja Omega 3 suhe.
Eeloleva info valguses tekib nüüd küsimus, missuguseid rasvu me siis tarvitama peaksime. Soovitan veendunult eelistada margariinile võid ja kasutada rafineeritud taimeõlide asemel monoküllastumata ekstra virgin oliivõli, mida võib mõõdukal temperatuuril (180-210 ºC) kasutada ka praadimiseks. Kõrgetel temperatuuridel praadimiseks sobib aga suurepäraselt vana hea searasv. Võileiva peale võiks vahelduseks proovida hoopis taimse võina tuntud avokaadot.
Omega 3 rikaste lina- ja chiaseemnete kaasamine menüüsse aitab tasakaalustada valmistoitude ülemäärast Omega 6 õlide sisaldust. Soovitatav on eelistada vabalt peetavate kanade mune, karjamaal söönud loomade liha ja vabalt ujuvaid kalu, mis on tunduvalt parema rasvhappelise profiiliga kui vangistuses ja kunsttoidul olevatest loomadest tehtud toit.
Parimaks kaalulangetusõliks on aga konkurentsitult mahe ekstra virgin kookosõli, millel on lisaks „halba“ kolesterooli langetavale ja kilpnääret stimuleerivale toimele veel ka immuunsust tõstev, põletikuvastane ning bakterite- ja seentevastane mõju. Ja ärge laske end segada kookospähkli võõramaisest päritolust, vaid kaasake see ravimtoit tänulikult oma menüüsse – lõppude lõpuks süüakse Eestimaal ju ka riisi ja apelsine, mis sest, et need meie taga-aedades ei kasva…
