Arvamus | Globaalse maailmaküla toidulaual ei aita sageli enam miski muu kui tagasitulek maaläheduse juurde

Miks on maailma päästmine ja inimeste tervisemõõdikute pidev hindamine ehk nn sinises tsoonis elamine muutunud nii painajalikuks, kuigi tervislikust söömisest teab rääkida peaaegu igaüks?

Loen parasjagu nunnut uudist selle kohta, kuidas üks Itaalia perekond peab oma pika eluea saladuseks üht ja ainsat suppi – minestroonet, mida nad söövad absoluutselt iga päev. See seisukoht, mida omamaitse.ee lehel vahendab Mari Skuin, tuli ilmsiks Netflixi dokumentaalis „Live to 100: Secrets of the Blue Zones“. See dokumentaalfilm on sarnane paljude omasugustega, kus keegi toimetaja käib mööda maailma ja otsib pika eluea saladust. Otsijate teed viivad alati Itaaliasse, enamasti lõunapoolsetele aladele, kus söömine on veel maalähedane, ja tavaliselt ka Jaapanisse, kus on oma kindel vetika- ja mereannirohke toidukultuur. Kõikides nendes sarjades, raamatutes ja artiklites muutub ajaga veidike kõnekeel: nüüd räägitakse näiteks taas kommuunidest – ja tilkhaaval lisatakse alati ka mõni teaduses avastatud tõde, mis oli aimatav.