Rääkides suutunde terminites
Igal aastal, kui läheb suuremaks grillimiseks, tunnen ma väikest meelehärmi lihade suure kõrbemisfaktori ja ühtlustatud maitse üle, millest pole nädalavahetustel enam üldse pääsu. Aga kaevelda saan vaid iseenda mugavuse üle, sest siis pole ma lihtsalt jõudnud head naturaalset liha koju vedada ega ette valmistada. Nii lihtne on poest kaasa haarata mõni marinaadis liha, mille pakk on veel parasjagu letil alles. Tavaliselt on selleks olnud sealiha punases marinaadis, aga ega väga vahet poleks ka, mis liha leeme sees hulbiks. Talleliha ei peaks hinnatundlikul turul niikuinii vastu ja kana puhul on ainuke tingimus see, et pakendisse sisse jõllitades ei kohtaks seal kanarasva ega nahatükke. Lemmikutest on sel teemal veidi raske rääkidagi, sest olles saanud pressiüritustel maitsta ära pea kõikide suuremate tootjate uudistooted ja ka sellised vanad hitid nagu ribid ja klassikalised šašlõkid, siis väga sageli pole pehmete ja ehtsat liha struktuuri pakkuvate lihatükkidega tooteid, mida olin maitsmisel pidanud lemmikuteks, väikelinna poodides lihtsalt saada.
Niisiis jääbki pärast jaanipäeva või hiljemalt suve keskpaigaks spontaanne grillimine pidevalt ühtlase maitse tüdimusest katki. Kui söed siis vahel veel ahju juhtuvadki, pesen ma lihatüki enne grillile panekut marinaadist tavaliselt puhtaks, et mingitki moodi nõrgendada kiirtoitu meenutava maitsepasta toimet keelel. Näiliselt tohutul valikul on kaks otsa: väiksemad poed müüvad n-ö hitte, sest kõik ju ei mahu ära, suuremates saavad kvaliteedilt paremad ja kallimad tooted vähem pinda, kuna neid ostetakse vähem.
Kuid soov mässata erinevate lihamarinaadidega ja avastada lihtsaid kombinatsioone on rohkem nagu auasjaks saanud, rõhutamaks kerget trotsi valmistoidukultuuri, selle nürimeelse söömistava, lameda, ühetaolise maitse ja pudiseva tekstuuri pärast. See on hoopis teine tunne, kui oled lihatüki ise maitseainetega kokku potsutanud ja seda masseerinud, pärast liigse puru maha pühkinud ja siis heleda sütetuha kohale tõstnud. Edasi läheb vastutus küll meesperele, kelle seast üks on meil tõeline proff. Ta vuhib ringi veepritsi ja näpitsatega, valvas nagu jahikoer, teades täpselt, mis lihaga parasjagu toimub. Kui ta sealt korrakski lahkub, läheb kohe midagi untsu. Ja vaat seda kõike, mis siis vaagnale libiseb, saab juba nautimiseks nimetada. Lööd kahvli veel veidi susisevasse lihatükki, see vetrub kergelt noa all ning lihamahlad voolavad tasaselt taldrikule. See maitseb nii hästi, et mingeid ekstravagantsusi polegi vaja. Salat sinna juurde võiks olla loomulikult ülimaitsev, pakkudes hammustades krõmpsuvat kvaliteeti suvikõrvitsatest, kurgist, tomatist, sparglitest, hernevõrsetest või lehtsalatist. Värskelt valminud toit jätab meisse hoopis klaarima tunde. See on lihtsalt midagi muud ja tegelikult saavad sellest kõik aru. Küsimus on vaid selles, kas me tahame võtta 15 minutit köögis tegutsemiseks ja kas me oleme nõus rohkem panustama hea lihatüki jahtimisele. Vaat see viimane pole üldse nii lihtne ja rahakotisõbralik, aga ega liha peagi iga päev sööma. Suvel on palju lihtsam äratada suus kirgastavaid ja jahutavaid aistinguid – juunis saavad valmis eestimaised maasikad ja peenralt on iga päev midagi uut võtta.