November
Raskete piiskadega vihmade hooaeg on alanud. Ühe päikeselise päeva kohta on meil ette näidata vähemalt seitse vihmast, udust, rõsket ja tuulist. Enam pole pääsu, on aeg oma tegutsemised tuppa ümber kolida ning käigud madalamatele tuuridele keerata. Selles polekski ju midagi halba, sest aeglane vaaritamine viib enamasti ka mõnuga söömise juurde. Võtadki aja maha ja lased endal lihtsalt olla, kausike pähkleid lähedal. Aga iga sellise sekundi kohta on eestlastel vähemalt kümme kammitsevat ja ahistavat vanasõna kohe varnast võtta – sest miks me muidu keskendume pidevalt söömise pahedele! Viimased näivad olevat kaloritihkus, organismis põletikulise olukorra tekitamine ja ajakulu. Need kolm teemat teevadki meid kuidagi õnnetuks ja närviliseks. Need varastavad meilt õiguse tunda söömisest igapäevast rõõmu, panevad kugistama ja valesid asju välja valima.
Neis pahedes on omajagu tõtt. Tõepoolest on võimalik end haigeks süüa liigselt rasvase ja fruktoosirikka toiduga. Teise tüübi diabeeti haigestumise kasv pole aga seotud mitte sellega, et sööd vahel veidike rasvast liha, vaid et sa sööd seda liigselt töödelduna ja väga sageli, jood peaaegu iga päev möödaminnes ära suhkrustatud jooke, sh igasuguseid mahlasegusid, ning krõbistad teleka ees igal õhtul ära paki mingeid krõpse. Ja ega keha jaoks ei olegi väga vahet, kas need on kartuli või mõne tervislikumana tunduva köögivilja omad, sest tavaliselt sisaldavad kõik krõpsud ikkagi palju-palju rasva ja soola. Isegi taevani ülistatud vänged lehtkapsatšipsid võivad tekitada kõhus põletikku – nõrgema seedimisega inimestel soovitatakse lehtkapsast siiski üksnes keeta-hautada.
Põletiku tekkimine söömisel on viimasel aja moeteema. Tõsi on, et pärast söömist muutub olukord kehas pingeliseks. Kõige suurem katsumus on hetkel, mil toitained hakkavad verre imenduma – tunneme end võib-olla kuidagi väsinult ja raskelt. Söömine tekitab organismis neljaks-viieks tunniks kerge põletikulise olukorra, aga see on igati normaalne ja keha tegelikult kaitsev protsess – ka pärast jooksmist me hingeldame, higistame ja tunneme end roidunult. Kehvaks lähevad asjalood siis, kui seeditav toit on liiga raske ja nn põletik kestab liiga pikalt. Seega on meil valida, kas süüa sagedamini ja korraga vähem, mida ongi ju kogu aeg soovitatud, või teha sellest eksitav järeldus ja süüa nii vähe kui võimalik. Hull on see, et viimane soovitus liigubki juba salamisi ligi.
Nii me varastame igasuguste sajatuste saatel endalt nii mõnegi stressi maandava hetke, lausa mõnusa, laisa ja kauni päeva, mil me muud ei teeks, kui sööks ja jooks. Siis me koguksime ja turgutaksime end pühendunult ja kogu südamest, tunneksime rõõmu igast heast ostust, mis toidupoest koju veetud, ja peaksime seda normaalsuseks, igapäevaseks õigustatud ootuseks. Ja laseksime kehal rahulikult seedimise kallal toimetada.
Nagu klassikud on öelnud, tulekski alustada usust: peale õilsa kunsti kõik asjad ära teha on olemas õilsam kunst jätta asjad tegemata. Üldiselt, kui suruda alla oma suur soov ja jätta maksale kahjulik tassike kohvi joomata, on tulemus üsna sama, kui me ikkagi oleksime seda teinud. Selle kuu ajakirjas põimuvad need teemad üksteisega risti-põiki läbi: saad lugeda, kuidas rootslased kohvipause jumaldavad ja neist mitte mingil tingimusel ei loobu, räägime soola positiivsetest külgedest ning lubame endale mõnusaid koduseid roogi küll ja enam. Sõna saavad ka lihakokad ja vorstimeistrid, kes näitavad selgelt ära, milliste maitsetega tasuks end harjutada.
Hubaseid olemisi!