Peatoimetaja veerg: Käes on suurepärane suppide aeg!

Toidu vallas on üks igihaljas teema, mis tundub alustajale lõputu jamamisena, aga üldiselt piisab vaid ühekordsest süüvimisest, et asi alati õnnestuks – kuidas keeta omatehtud puljongist suppi. Vastu rõsket sügist tekitab vaikselt pliidil podisev supp lausa omaette väärt koduse tunde: pere on kodus, varsti istume kõik koos laua taha ja tõmbame päevahool tuure maha.

Suppe tehti kodudes veel kümne aasta eest palju enam, kuid vahepealsed ajad on kulunud hoopis püreesuppide ja ramenite avastamisele ja tuunimisele. Koos trendi jõulise sissemarsiga on harilikud kodused selge leemega supid kuidagi märkamatult unustusehõlma vajunud. Ometi on need ühed tervislikumad toidud üldse, mida kodus vaaritada. Frikadelli- või kanasupi järele tekib igatsus sagedamini neil, kelle kodudes on neid otsast lõpuni ise valmistatud. Miks nii?

Olen proovinud igasuguseid valmislahendusi, alates orgaanilisest mahekuubikust kuni kvaliteetse valmispuljongini. Mõlemad on oma kallist hinda väärt, aga esimene mõjub ikkagi nagu maitseaine, teisega on aga see lugu, et üsna vänge maitsestus lööb üle ja kombo jätab suppidele alati ühetaolise maitse. Isegi leent lahjendades. Ja mis peamine, ka intensiivse maitsega köögiviljad jäävad valmispuljongile viimaks alla ja see hajumiskindel valmismekk ei anna mingit võimalust olla kapsasupil kapsasupp ja klimbisupil klimbisupp. Isetehtud supipuljongil ei ole samas mitte midagi üle ega puudu, pigem mõjub see keelel neutraalselt ja supileemena ongi just see omadus hindamatu väärtusega. Ainult sellisele leemele saad üles ehitada heast värskest köögiviljast supi. See on täisväärtuslik, odav ja ülimaitsev toidukäik.