Wabariigi waimus toidutegu
Tuul rooskab ja merd ennustatakse tõusvat õuele sel hommikul, kui Oma Maitse randub Saaremaal. Esialgu on Lahe puhkeküla köök vaikne ja tühi. Siis saabub Maria Kaljuste (41), õhtu perenaine, endisaegse kooskokkamise algataja.
Maria tassib autost tuppa pappkasti. Teise, kolmanda ... kuuenda. Hetkeks näib, et ta on otsustanud sisse kolida. Siiski sisaldub kastides ainult üheks eestiaegseks pidueineks hädavajalik: vandelvalged portselantaldrikud ja supitirin, hõbetatud söögiriistad alates kahvlitest-nugadest ning lõpetades šokolaadi kurnamise sõelakesega; omaaegsest ohvitseride kasiinost pärit heegeldatud salvrätid; napsiklaasid, sületäis vanu retsepti- ja majapidamisraamatuid, juurviljad, känts sealiha, parveke suitsuräimi, pudelid-pumpsud omavillitud veinide, peediželee ja pihlakatšatniga ... oeh, ja kõige tipuks üksik valge roos. Sest kui Maria midagi teeb, tahab ta teha täiuslikult, aga ajastutruusid nartsisse või hüatsinte lauale krooniks lihtsalt ei olnud võtta.
Lapsena imetles Maria ajakirja Country Home fotolavastusi ning otsustas, et ükskord teeb ka tema sama ägedaid. Huvi vanavara vastu tuli Moskvast pärit vanaemalt, Maria ajab asju taga oksjonitelt ja antiigipoodidest. Ning kui tema nelja lapsega kodus võib muidu iga taldrik olla ise masti, siis pühapäeval kaetakse laud peenema portselaniga. “Psühholoogina tean, kui tähtis on ühine söömaaeg – mitte vaid toidu, vaid meie moraalse tervise pärast,” ütleb Maria. “Puhas laud distsiplineerib, meel on ühtne; see on omamoodi hea nõidumine!” Maria võib kõneleda nii pikkade lausetega, et kuulaja hingab sisse ja välja, aga tema jätkab ikka veel, iga koma korrektne, iga vahelepõige täpselt kiilutud.
Ühiseid toiduvalmistamisi on Maria korraldanud varemgi. Midagi taolist nagu telesaade “Õhtusöök viiele”, ainult osalejate ring on laiem. Vahepeal ongi kööki kogunenud majaperenaine Rita Veldi, Pöide vallavolikogu esimees Marina Treima ning Kuressaare kuursaali vanemkokk ja GO Spa kokk Juss Lindmäe; kass Byron ajab taga mingit vedru. Maria lappab raamatuid, leiab retseptid, jagab ülesanded. Aeg-ajalt hakkab nüüd kostma hüüatusi stiilis “Kui palju on kortel?!” ja “Pumpernikkel peaks siva valmis saama!”
Muruneitsist saare naiseks
Tumedajuukseline, valjuhäälne, südikas – Mariat võiks pidada kohalikuks. Ent naine, kelles segunenud seitset verd, on Saaremaal elanud 11 viimast aastat. Omaksvõtmise taks olevat kümme aastat ja kolm last, valgustab Maria. Tema abikaasa Avo on saarlane, aga algus ei olnud kerge. Üks kohalik mees põlgas ära isegi Maria pakutud keedukartulid, viidates va maarotile ...
Toiduteema on Mariale südamelähedane lapsest saati. 16-aastasena alustas nõudepesijana restoranis Maharaja, edasi tulid kõrgemad ametid parvlaeval Estonia, Eeslitallis, Café Amigos. Praegu valmistab Maria äädikaid, siirupeid, keediseid, veine. Varem tegutses Muruneitsi nime all, üks kell muutis rahvas selle Murueideks. “Aga mis eit ma olen, ma noor ema, mu väikseim laps on kolmeaastane,” täpsustab ta ja rõõmustab, et kohaliku toidu edendamisel ei maksa hundiseadused. “Kui oled välja töötanud midagi oma, siis on see vaikival kokkuleppel sinu leib. Seda respekteeritakse ega hakata tootma sama asja.”
Kokaraamatut välja anda Maria enam ei taha, sest kõik annavad. “Ka ei suudaks ma paberil edasi anda seda imelist kohapealset fiilingut ja müttamist, nii nagu ei saa õige psühholoog nõustada neti teel,” tõdeb ta. “Aeg-ajalt teen ka perenõustamist, raamist välja mõtlemise kursuseid, võtan vastu grupi muinasjututeraapiasse või umbrohutoitude töötuppa. Neist saavad osa vähesed, sest rohkemaks mind ei jätku.”
Ta seob ette valge vanaaegse põlle. “Maria, kas sa ka käsitööd teed?” Maria heidab käega. “Olen tikkinud paar pihlakaokstega mantlit, kohalikku konteksti arvestades niisiis mitte midagi!”
Veinimaja seadused
Maria tõstab lauale rabarberivaarikaveini ja õuna-kultuurpihlakaveini kerge arooniakiiksuga ning tutvustab oma toodangut: “Minu vein on must, ropp ja karvane, päris asi, hästi rustikaalne, sobib kiviaegse söömaaja juurde! Muide, Esimese Wabariigi ajal oli põhiline õunavein. Tollal koduaias palju marju ei kasvatatud. Suhkrut müüdi siis, kui esimesed kokaraamatud kirjutati, alles apteegis. Ka saia ei saanud iga päev. Oli, mida ihaldada! Sealt ongi eestlase saiaarmastus pärit.”
Veini teeb Maria võililleõitest ja tagetestest, tikritest, leedriõitest ja -marjadest; rabarberist, roosidest, angervaksast, valgest sirelist. “Olen nendega juba kümmekond aastat susserdanud ja loomulikult on ette tulnud ka läbikukkumisi. Mees on täiskarsklane, mina olen meie pere “joodik”, kes joob paar pudelit aastas,” sõnab Maria. Vein valatakse klaasidesse, imetletakse merevaigust tooni. Maitstakse. Kiidetakse. “Maria, filosoofilises plaanis, kas sinu klaas on pooltühi või pooltäis?” Ta mõtleb ainult silmapilgu. “Mina vaatan ülevalt alla, seega mu klaas on alati täis!”
Saladuslik “vanaeit” Maria tõttab kartuleid-porgandeid-kaalikaid pintseldama omakeedet kuusevõrsesiirupiga, ahju rändab ka seapraad. Juss mainib, et eestlase hirmus kuumalembus teeb toidule sageli liiga: “Kui paned sea 200-kraadisesse ahju, on see justkui tema tapmine teist korda! Parem mõnulegu kolm tundi 140-kraadises ahjus fooliumi all.”
Täheldatakse, et Maria vanades retseptiraamatutes puuduvad kraadid-minutid sootuks. Seepeale meenub Jussile, kuidas ta telliti ühele kodupeole õhtueinet valmistama kööki, kus oli volilt tantsuruumi ning häälkäsklustele reageeriv pliit. “Mida ma su heaks teha saan? ” küsis pliit. “Käi kuu peale ...! ” vastas Juss. Nõnda tulebki käia ahjuukse taga kiikamas kooki nimega “Vanaeit”, mis talitamise käigus muundub tegijate suus küll “Vanamutiks”, küll “Vanamooriks”. Toidunimetused nendel koltunud retseptikülgedel oleks omaette lugu väärt: pardiküpsis, punasesõstrasült, külmendid ja ülekallamised ... On mõistetav, miks moorapeakoogid on moorapead ja kurepesaküpsised kurepesad, aga miks kannab üks kook säärast nime, ei oska Maria kosta. “Võib-olla sellepärast, et sobib hambutu suuga söömiseks?” pakub ta.
Viil räimepannkoogitorti, mille kihtide vahel krõmpsub ohtralt magusaid marjateri, kustutab esimese nälja. Ahjuviljad ja seapraad saavad seltsilisteks peediželee, mille valmistanud filmimees Mikk Ranna abikaasa Inga, Maria enda keedetud pihlakavürtsmoosi ehk “meeste moosi” ja Rita võrratu ploomisinepi. Nii rammus suutäis, et kui kirjastuse autojuht Taivo on ära söönud pildistamiseks seatud portsu, ei jaksa ta kahjuks enam maitsta tükikestki kooki. Teised on sellevõrra ettevaatlikumad, sest laual on veel piparkoogi hõimlane pumpernikkel, rammestav kuum šokolaad ja mahe, tšilliniitide ja rukkilille-ebemetega ehitud “Vanaeit”. “
Oh, pingutasin vist üle,” tõdeb Maria rikkalikku lauda vaadates. “Õhtul, kui jälle päev läbi vaimustunult ringi tuisanud, mõtlen ka nii vahel.”
Palju õnne, armas Eesti!
