Litrite ja bassikäigu vahele
Karolin ja Konstantin – juba nimed on neil nagu aristokraadipaaril. Ning välja näevad nad nagu kaasajastatud muinasjutukangelased. Karolin kannab printsessikleitide asemel suurte loomapiltidega pusasid, Kostja käsitseb hoburatsmete asemel meisterlikult basskitarri ja nagu näha köögiukselt, ka tainarulli.
Karolinil on olnud pööraselt tegus aasta. Kevadel esitles ta uut kollektsiooni “Valguse disain”, mis inspireeritud erinevatest valgustest, vetest, metsast. Puhtad vormid, virvendused ja helgid, peenvillane ja siid, poeetilised nimed: hommikuvalguse kleiti iseloomustas autor kui “lusikatäit virsikuvahtu”. Peale selle tegi veel ühe, rannarõivaste kollektsiooni, avas vanalinnas oma ateljee, tegutseb jätkuvalt moe- ja ilutoimetajana ning on hinnatud stilist. Viimatine mammuttöö oli “Su nägu kõlab tuttavalt”.
Kostja tuuritas Vaiko Epliku ja Eliidiga, kirjutas muusika Karolini kollektsioonide esitluste tarvis ning tegi
helikujunduse lavastusele “Siddharta. Tema, kes jõudis kohale”. Mõlemal on kõikuvad tööajad, sageli omavahelgi nihkes. Kollektsioonide esitluste eel taandus söömine Karolinil kolmandajärguliseks teemaks, kuni lõputute tikkeridade kõrval viimaks meenus. Kostja jõuab mängult või klubist plaate keerutamast koju kaugelt üle südaöö. Sellepärast on eriti mõnus, kui hommikul saab koos rahulikult süüa
teha. Püsirepertuaaris on smuutid, olgu metsmaasikate, mustikate või punaste sõstarde põhjal. Salat, omlett, võileivad suitsulõhe või keedupeedi-küüslauguseguga.
“Mõnikord tahaks ilgelt juustu ja mõnikord mitte,” iseloomustab Kostja muutuvaid suundi menüüs. “Comme ci, comme ça, kord nii ja kord naa.”
Koduköögis toimetab rohkem Kostja, kelle isa ja vanaema on väga head kokad. Mehes segunevad eesti,
vene, saksa, juudi, ukraina ja moldova veri ning tänane põhiroog on selgelt slaavipärane: pelmeenid ja vareenikud. Nende valmistamine on suguvõsas pühadeaegne traditsioon, üksiti imehea võimalus pereliikmeid lõimida. Ja kui pelmeenitegu juba ette võtta, pole mõtet jännata käputäiega. Ikka nõnda,
et saaks laari ka sügavkülma panna ja pärast pidu laialisõitjad oma noosi kaasa. Poepelmeenide poole Kostja ei vaata.
Teine koostegemise toit oli kartulisalat. Kostja armastab seda, lapsena oli suuteline pool potitäit ära sööma.
“Hästi lihtne,” meenutab ta retsepti, mis teadupärast igas kodus natuke erinev.
“Kartul, muna, kaht sorti vorsti, värske ja hapukurk, porgand, sibul, hapukoor, majonees ... Tähtis on balanss. Lihtsaid asju hästi tehes peitub neis võlu.” Ei tea kuidas, aga võlu peitub samuti ses loetelus, otsekohe tekib isu kartulisalati järele, mõte majoneesist paneb keeleservad tulitama ja poolekslõigatud keedumuna tundub kui täiuslik toidustilistika. Hakkimist peab Kostja veidi puiseks ja üksluiseks, pelmeenide vormimine on puhas käsitöö ja õnneteraapia. Teinekord peaks sõbrad külla kutsuma, korraldama pelmeeniõpitoa pluss õhtueine, on ta plaaninud.
Rahulikumatel aegadel teeb ka Karolin hea meelega süüa. Aukartus püsib Pavlova vastu, seni pole ta julgenud seda valmistada. Vist on liiga palju kuulnud lugusid kaunitipulise kõliseva besee asemel küpsetusplaadil laiutavast ebamäärasest nätsukoogist. Magusavajadus on tüdrukulikul Karolinil suur! Kui keegi peidaks tema eest ära klassikalise valikuga assortiikarbi, leiaks selle ikka üles nagu jõulumaiustuste väljanuuskimisel haruldast osavust ilmutav laps.
Seenel ja marjul meeldib käia mõlemale (kuigi kuulates lugusid nende emadest, on neil veel ruumi koriluskire süvenemiseks). Karolini lapsepõlv möödus Setumaal, ema võttis ta alati Obinitsa kandi parimatesse marjapaikadesse kaasa. Nüüdki võivad nad hoogu sattuda ja kasvõi päev läbi, korvid käevangus, kalossid jalas, edasi-tagasi metsa-kodu vahet sammuda.
Kostja aga oli hiljuti sunnitud emale meelde tuletama, et “Need on kõigest seened!”, kui ema poolel teel
ujuma vaimustus hoopis teeservas parvlevatest puravikest. Kostja enda seeneeufooriat jahutas eelmisel suvel saadud mürgitus, kusjuures pahatekitaja oli end sokutanud niivõrd turvalisse toitu nagu kukeseenekaste.
Kõrvalt võib muusiku elustiil tunduda ennasthävitavalt raju, tegelikult on 95% passimist ja 5% rock’n’roll’i, valgustab Kostja. Isegi pärast õnnestunud laivi, kui adrenaliin veel üleval, võetakse baaris joogid ja tuleb tunne, et samamoodi võiks jätkata, tuletab keegi bändikaaslastest meelde, et mõne tunni pärast peaks
kobima bussi ja tuur jätkub ... Teeäärsetest kohtadest kaasa haaratud ning ratastel mugitud toit on Kostja
meelest enamasti üsna kohutav. Ta on lausa mõelnud koduperenaise kombel pakkida vajalik tooraine kaasa ning valmistada ise. “Kodus teed süüa ükskõik mida ja tunned rõõmu, ei ole energiast tühjaks imetud,” selgitab ta vahet. “Jube, kui sööd ja petad oma keha. Justkui oled söönud, aga tegelikult ei ole.”
Karolin on tänulik emale, kes käis tal vanasti järjepidevalt kannul, käes taldrik riivitud õuna või porgandiga
kujundades tütre tervislikku toitumist. Praegu uurib Karolin toortoitlasest sõbrannalt, milline on parim mahlapress ning mida tasuks oma menüüsse üle võtta, joondub aina enam tervislikkusele. Kuid usub, et
vahel võib endale lubada ka midagi “halba”. Umbes kümme aastat tagasi saabus Karolini pildistamast fotograaf, kes nentis: “Ta oli nii heas vormis, et see tegi peaaegu kadedaks!” Seik vääris tähelepanu, kuna
esiteks polnud midagi ette heita fotograafi figuurile, teiseks ei võrrelnud ta end muidu iial teistega ega kadestanud kunagi kedagi. Tol ajal lõi Karolin oma esimesi moekollektsioone ning andis shaping’u-trenne.
Kahestumist peeti väga kummaliseks, moeinimesed ei suutnud uskuda, et Karolin peab treeneriametit, mõni trenniskäija tuli aga hingeldades küsima: “Palun ütle, et see pole tõsi! Sa oled moedisainer?!”
Dieeti pole noor naine kunagi pidanud. Näole määrib maasikaid, tomatit, laob kurgiviile, tupsutab piima – eri perioodidel sobivad eri asjad ja igaüks saab aru, mis on just talle hea. Üldiselt annab tema sõnutsi
nahal kasutada peaaegu kõiki kasulikke toiduaineid.
“Isegi kui mulle toit kohutavalt ei maitse, söön suht kõike,” lausub Kostja.
“Mulle üldse ei meeldi toitu ära visata! Karolin on tundlikum, tema jääb pigem näljaseks.” Karolin ei söö toorest sibulat. Mõnikord on Kostjal õnnestunud see peeneks hakituna toidusse poetada. Kostja isa valmistab Karolinile targu kartulisalatist sibulata versiooni.
Kostja jälle ei salli silma otsaski puhast hapukoort. Samas maitserohelise või vürtsidega tuunituna on see juba teine tera. Karolin on “ilusate nõude hull” ja tore, et nad ostsid suvel maakodu – on veelgi enam põhjust kolada kaltsukates ja antiigiärides. Kostja rõõmustab, et suvel sai esimest korda võtta oma peenralt rediseid ja avamaakurki. Lauda kattes arutlevad nad, et kahekesi eriti jõululauda ei satu. Sõidavad külla mõlema vanematele, vahel peod liidetakse, rahvast on palju ja süüa samuti. Täna igavest
punast laudlina ei tule, sest Karolinile meeldivad teised värvid. On kitsepiltidega kausikesed, retropärdik, kel ühes kaenlas soola-, teises pipratoos, ning vanaaegsed pokaalid Iisraeli veini ja koduse punasesõstramahlaga.
Saabuvad ka pelmeenid ja sulavõist nõretavad vareenikud, maitsvad ja väga toitvad – piisab mõnest, et esimene nälg kustutada. Mis vahe neil õigupoolest on: kuju poolest küll erinevad, on nad ju valmistatud samast tainast? Kostja arusaama järgi valmistatakse pelmeene ainult hakklihatäidisega, vareenikus võib
kasutada hautatud kapsaribasid, sibulat, kartuliputru; kirsse, suhkrut, kohupiima ... Talle meenub üks lugu. Kord aastavahetusel, kui lõbus seltskond istus laua taga, küsis isa kavalalt, kas kellelgi oli pelmeeni sees ka midagi muud. “Isa oli ühe pelmeeni pannud täis terapipart: et see on õnnepelmeen, kellele see satub, saab
tuleval aastal suure õnne osaliseks,” räägib Kostja. “Aga üks õnnetu sugulane oli selle lihtsalt sisse söönud, näost tulipunane, ja maha vaikinud.”
Ilusat uut aastat, Karolin ja Kostja!
