Söömishäired: uuri lähemalt, mis toitumishäireid on olemas ja kas Sinu lähedased võivad olla ohus

Eesti Päevaleht avaldas täna Kärt Anvelti pikalt valminud artikli noorte suitsiididest nimega "Appikarje: miks te meid ei märganud, miks te ei aidanud?". Sellest inspireerituna võiks tõmmata tähelepanu ka söömishäiretele ning sellele, et äkki on mõnel Teie sõbral või pereliikmel probleem, millele koos saate leida lahenduse.

Söömishäired – anoreksia, buliimia, ortoreksia, liigsöömishäire, kompulsiivne ületreenimine ning nende kõikvõimalikud kombinatsioonid – on KÕIK psühholoogilised/psühhiaatrilised probleemid ning väga tõsiste tagajärgedega, vahendab Toitumine.ee.

Nendega kaasnevad füüsilised ohud ja komplikatsioonid, mis on alguse saanud ebanormaalsetest toitumisharjumusetest. Emotsionaalsed keerised nagu madal enesehinnang, püüd oma tundeid eirata ning valu ja viha blokeerida on kõikide söömishäirete ühiseks näitajaks.

Peamiste söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane tähtsustamine, millega seoses püütakse äärmuslike meetoditega vältida kehakaalu tõusu. Söömishäired on tänapäeval laialdaselt levinud noorte seas, sest meedia loob ettekujutuse ideaalsest figuurist ja söömishäired saavadki alguse selle saavutamise soovist. Kui inimese jaoks on toiduga seotud teemad muutunud kinnisideeks, kaalule ja figuurile mõtlemine muutub pidevaks ning ka väiksesse kaalutõusu suhtutakse paanikaga, võib see viidata võimalikule söömishäirele.

Söömishäire on tõsine haigus, mis võib lõppeda isegi surmaga ning tavaliselt on selle haiguse ravimine raske ja aeganõudev ning haigusest tulenevad kahjustused võivad olla eluaegsed. Inimesed, kellel on söömishäired, varjavad neid, kuid haigusega võitlemiseks on eelkõige vaja seda just endale ja teistele tunnistada. Söömishäired on väga komplekssed ning hoolimata rohketest uurimustest pole endiselt teada, millised faktorid täpselt neid haigusi põhjustavad. Tõenäoliselt on see kombinatsioon kultuurilistest, perekondlikest, geneetilistest ning bioloogilistest teguritest.

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriaosakond on spetsialiseerunud ravimeeskonnaga söömishäirete keskus Eestis. Patsiente võetakse vastu kõikidest linnadest ja maakondadest. Söömishäirete keskuses ravitakse patsiente, kellel on diagnoositud anoreksia, buliimia või liigsöömishäire.

Suunamine toimub psühhiaatrite või perearstide kaudu. Lisaks neile tegeletakse söömishäiretega patsientide raviga ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliiniku Laste Vaimse Tervise Keskuses, Sensus OÜ ja Ambromed Kliinikus.

Peamised söömishäired:

• Anoreksia
• Buliimia

Lisaks neile on enim levinud veel järgmised söömishäired:

• Ortoreksia
• Kompulsiivne söömine ehk Binge
• Pika
• Drunkoreksia
• Pregoreksia
• Mittespetsiifiline söömishäire
• Üks söömishäire võib muutuda ka teiseks.

Tüüpilisemad söömishäirete põhjused:

• Risk söömishäiresse haigestuda on kümme korda suurem neil inimestel, kelle suguvõsas on keegi juba söömishäiret põdenud. Uuringud näitavad, et geenid mängivad rolli umbes 58% ulatuses anoreksiasse haigestumise tõenäosuses ja 59% buliimiasse haigestumise tõenäosuses.
• Paljudel söömishäiretega inimestel esineb raskusi muutustega toimetulekul.
• Perekondlikud põhjused. Enamasti toimivad tervislikud eeskujud perekonnas kaitsemehhanismina söömishäire eest, kuid vanemate liigne hõivatus tervisliku toitumise ja kehakaaluga seonduva osas võib olla ka vastupidise efektiga.
• Sotsiaalsed probleemid. Üldiselt on söömishäire all kannatajatel madal enesehinnang ning valusad emotsionaalsed kogemused.
• Ebaedu koolis, tööl või konkurentsisituatsioonides. Söömishäiretega inimesed võivad olla väga suure saavutamisvajadusega perfektsionistid.
• Traumaatiline sündmus. Paljud söömishäiretega inimesed on oma elus kannatanud seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise all, mistõttu püüavad nad teadlikult või alateadlikult vältida olukordi, mis võiksid tulevikus tekitada järjekordseid sarnaseid kogemusi.

Anoreksiat ehk anorexia nervosat iseloomustab inimese enda poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine. Anoreksia tähendab kreeka keeles toidust hoidumist ja vastumeelsust kõige söödava suhtes. Anoreksia peamiseks sümptomiks on soov nälgides võimalikult saledaks saada, sest oma kinnisidee kohaselt on anorektik ülekaaluline.

Sageli avaldub anoreksia nendel, kelle elukutse nõuab saledust, nagu modellidel, baleriinidel, iluuisutajatel ja võimlejatel. Anoreksia võib sageli vahelduda buliimiaga. Viimasel ajal levinud bikini-fitness‘i harrastajad ning nende elustiili jälgivad noored naised on samuti üheks riskigrupiks, kellel võib tekkida anoreksia või buliimia.

Anoreksia sümptomid:

• Äkiline ja suur kaalukaotus
• Söök, kehakaal, välimus on saanud kinnisideeks
• Valetamine selle kohta, kui palju süüakse
• Ei sööda avalikult
• Sotsiaalsetest situatsioonidest eemale hoidmine
• Veidra dieedi pidamine
• Suurte riiete kandmine, et varjata kaalukaotust
• Dieeditablettide või lahtistite tarvitamine
• Pidev treenimine
• Terviseprobleemid: nõrkus, uimasus, pidev unisus, menstruatsiooni puudumine

Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14–18aastaselt, viimasel ajal on seda täheldatud isegi 10–12aastastel lastel. Anoreksiat diagnoositakse, kui kehakaal on 15% allpool eeldatavat kehamassiindeksit (KMI), mis on alla 17.

Vaatamata rasva- ja kolesteroolivaesele dieedile, on anorektikutel kõrgenenud vere kolesterooli ja triglütseriidide tase, mis on põhjustatud häiretest maksa talitluses ja sapi vähenenud sekretsioonist. Füüsilise tervise seisukohalt toob näljutamine kaasa kuiva naha, haprad küüned ja juuksed, pideva külmatunde, võib katkeda menstruaaltsükkel või aeglustuda suguelundite areng.

Anorektikutel alaneb südame löögisagedus isegi alla 60 ja süstoolne vererõhk alla 90 mmHg. Sagedane on kõhukinnisus, kõhuvalud, maksa ja neerude kahjustused. Kuna anorektikute päevane toiduenergia on väga väike, jääb puudu paljudest vajalikest toitainetest, eeskätt asendamatutest amino- ja rasvhapetest, vitamiinidest ja mineraalainetest, mille defitsiidil esinevad väga erinevad vaevused.

Anoreksia füüsilised tagajärjed:

• Alatoitumine, soolte haavandid
• Veepuudus
• Maohaavad
• Tõsised südame, neerude ja maksa kahjustused
• Peapööritus, minestamine ja peavalud
• Luude hõrenemine
• Aneemia
• Viljatus

Anoreksia psüühilised tagajärjed:

• Depressioon
• Madal enesehinnang
• Süü- ja häbitunne
• Kahjustatud suhted perekonnaga ja halvenenud sotsiaalsed suhted
• Tuju kõikumised
• Perfektsionism
• Anoreksia ravi

Anoreksiat on raske diagnoosida, veelgi raskem on aga ravida. Selleks on vaja psühhiaatri ja teiste eriarstide koostööd ning eelkõige inimese enda tahet terveneda. Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest, et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Kui on tekkinud pööre ja ta saab haigusest aru ning soovib midagi muuta, tuleb hakata tegelema süstemaatilise psühhoteraapiaga.

Raviprotsessi peaks olema haaratud kogu perekond või vähemalt üks pereliige, sest ainult psühhoterapeudid sellega toime ei tule. Kui anoreksiat õigel ajal ravimite, psühhiaatria või vajadusel haiglaraviga ravima ei hakata, võib asi lõppeda surmaga. Anorektik peaks sööma 3–4 korda päevas kindlatel aegadel, söögikordade vaheajad peaksid olema kolm kuni neli tundi. Soovitatav on pidada ka toidupäevikut.

Anoreksia korral on ravi eesmärkideks:

• Taastada normaalne kehakaal (millega taastub menstruatsioon ja normaalne ovulatsioon naistel, seksuaalvajadus ja hormonaalne tasakaal meestel ning eakohane seksuaalne areng lastel)
• Ravida somaatilisi komplikatsioone
• Suurendada patsientide motivatsiooni ja koostöövalmidust, et taastada normaalne söömismuster ning osaleda ravis
• Anda teadmisi tervislikust toitumisest ja söömise korraldamisest
• Korrigeerida ebaratsionaalseid mõtteid, hoiakuid ja uskumusi
• Ravida kaasnevaid psüühikahäireid
• Suurendada perekonna toetust ning viia läbi nõustamist
• Ennetada tagasilööke

Umbes 60% anorektikutest paranevad ravi käigus täielikult. Umbes 20% haiguse all kannatajatest aga ei suuda söömishäirest vabaneda ning jäävad hoolimata ravist alakaalulisteks ning peavad silmitsi seisma ohuga haiguse tagajärjel surra.

Teksti koostamisel kasutatud allikas: Maser, M., Akkermann, K., Fessai, N., Kirss, M., Sapatšuk, I., Villa, I. Õpilase kehakaal, selle psühholoogilised aspektid ning toitumis- ja liikumisnõustamine

Buliimia ehk bulimia nervosa algab söömise piiramisest, millele võib eelneda anoreksia. Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber. Söömise piiramisele järgneb kontrolli kaotamine söödud toidukoguste üle ning impulsiivne ülesöömine, millele omakorda järgneb tugev süütunne ja hirm kaalu tõusu üle.

Paari tunni pikkuse õgimishoo jooksul võib haige tarbida kuni 6000 kcal. Vähese kehalise koormusega 19–30-aastase naise päevane toiduenergia soovitus on umbes 2000–2100 kcal. Õgimist püütakse likvideerida, kutsudes esile oksendamist või kasutades lahtisteid.

Tihtipeale ei olegi buliimial ja anoreksial lihtne vahet teha, sest mõlema haigusliku seisundi puhul võib esineda nii oksendamist kui ka toiduhulga piiramist. Selline toitumiskäitumine jääb tihti aja jooksul märkamatuks, sest seda varjatakse teiste eest ja haiguse teine pool jääb haige enda teada.

Siiski on lähedastel võimalik buliimiahaiget tuvastada, kui inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi.

Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid, nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 2–3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15–24-aastaselt. Ligi 90% buliimiahaigetest on naised. Riskirühma kuuluvad tantsijad, võimlejad, modellid, näitlejad, jooksjad ning söömishäire on antud valdkonnas sageli esinev. Suur mõju on perekonna liikmetel – laps, kelle vanemad pidevalt kritiseerivad tema välimust, on suurema tõenäosusega buliimia või mõne muu söömishäire ohver.

Füüsilise tervise seisukohalt esineb buliimikutel hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, võivad põhjustada organismis ka füsioloogilisi muutusi, nt. elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, südame rütmihäired jms.

Buliimia sümptomid:

• kontrollimatu söömine halva enesetundeni
• suurte portsjonite tarbimine lühikese aja jooksul
• range dieedi pidamine, mis vaheldub ülesöömisega
• salajane söömine
• rämpstoidu peitmine kodus
• tahtlik oksendamise esilekutsumine
• lahtistite ja diureetikumide kasutamine kaalu kontrollimiseks
• ületreenimine
• kehakaalu muutumine kinnisideeks
• negatiivne kehakuvand ja madal enesehinnang
• pidevad meeleolumuutused või depressioon
• nõrkus ja väsimus
• perest ja sõpradest eemaldumine, üha süvenev isoleeritus ja enesesse tõmbumine

Nii anoreksia kui buliimiaga võib kaasneda kompulsiivne ületreenimine, so treenimine määral, mis mõjub tervisele laastavalt. Sportides püütakse kulutada toiduga saadud energiat või treenitakse selleks, et üldse võiks endale söömist lubada.

Põhilised tervisehädad, mis buliimiaga kaasnevad:

• Lagunevad hambad
• Igemehaigused, suuhaavandid
• Mineraalainete puudus
• Psüühikahäired
• Vastuvõtlikkus haigustele
• Südame rütmihäired
• Söögitoru kahjustus
• Menstruatsioonihäired
• Maksa- ja neerukahjustused.

Ravi

Mõnikord, kui elus on positiivseid muutusi, mis tõstavad enesehinnangut, võib buliimia ka ravita mööduda, kuid tavaliselt vajab haige ravi. Kuna buliimia põhjused on peale madala enesehinnangu ka sotsiaalsed ja psühholoogilised, siis haiguse raviks on vaja psühhoteraapiat.

Esimeses järgus õpetatakse haiget sööma normaalselt ning pidevalt jälgima oma söömist, vältima olukordi, mis kutsuvad esile liigsöömise, võitlema stressiga teiste meetoditega peale söömise. Teises järgus teadvustatakse buliimikutele, et on ka teisi väärtusi peale keha. Edukaks on osutunud ka grupiteraapia.

Buliimia ravi on pikaajaline, keskmiselt paraneb 80% patsientidest, kuid enamikul jääb eluks ajaks teravnenud tähelepanu kehakaalu ja toidu vastu.

Teksti koostamisel kasutatud allikas: Õpilase kehakaal, selle psühholoogilised aspektid ning toitumis- ja liikumisnõustamine. 2007 Maser, M., Akkermann, K., Fessai, N., Kirss, M., Sapatšuk, I., Villa, I

Ortoreksia ehk orthorexia nervosa on uue aja söömishäire, mis tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist teatud sööke valides, mis võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga.

Ta tarbib toite oma väljamõeldud “tervislikkuse” reegleid järgides. Sõna “orthos” tähendab kreeka keeles õiget ja korrektset ning sõna “orexis” tähendab isu. Ortoreksia võib alata ka toiduallergiast, millele järgneb oma toitumisreeglite väljatöötamine. Ortorektikud ei ole võimelised valima endale toitu väljas einestades, sest nende arusaamise järgi sisaldab see palju rasva, saaste- ja lisaaineid.

Selle toitumishäire all kannatavad põhiliselt keskklassi inimesed ning haritud 30-ndates aastates noored. Tavaliselt on ortorektik veendunud, et kõik teised toituvad äärmiselt valesti ja väärivad halvakspanu.

Ortorektiku jaoks on söömine üksikasjalikult väljatöötatud rituaal, kus iga toidukorra ettevalmistus võib võtta päevi, alates sobiliku menüü planeerimisest ja toiduainete valimisest kuni aeganõudva söögivalmistamiseni. Oma väljamõeldud toitumisreeglite järgimine nõuab ortorektikutelt tugevat tahtejõudu ja tihti nad tunnevad, et on palju paremad ja tugevamad võrreldes teiste inimestega, sest teistel ei ole sama kõrget enesekontrollivõimet.

Juhul, kui ortoreksia all kannataja rikub oma tervisele pühendatud toitumisreegleid ja alistub “keelatud” nimekirjas olevale toidule, siis ta tunneb ennast süüdi ja vaimselt ning füüsiliselt rüvetatud. See omakorda põhjustab tulevikuks veelgi rangemate ja absurdsemate toitumisreeglite väljamõtlemist.

Üldine ortoreksia all kannatajate käitumine on sarnane anorektikute ja buliimikutega, ainus erinevus on selles, et anorektikud ja buliimikud tunnevad muret tarbitava toidu koguse üle, aga ortorektikute põhimureks on toidu kvaliteet.

Ortoreksia all kannataja võib ära tunda järgnevate märkide järgi:

• Inimene veedab rohkem kui kolm tundi päevas mõeldes tervisliku toidu peale
• Planeerib homset menüüd täna
• Pidevalt vähendab toiduainete hulka, mida võib süüa
• Sotsiaalelu väheneb, kuna ei söö mujal kui kodus
• Jälgib kriitiliselt teiste söömist
• Ei söö enam toite, mida varem nautis, sest need ei ole ’’õiged’’ söögid
• Tunneb süüd või vastikust, kui ei järgi oma dieeti
• Tunneb täielikku kontrolli, kui sööb oma ’’dieedi’’ järgi.

Ortoreksia tekkepõhjused ja tagajärjed

Ortoreksia võib alguse saada süütust soovist üle saada kroonilisest haigusest, soovist kehakaalu langetada või lihtsalt soovist toituda ja elada tervislikult.

Normaalsest käitumisest kõrvalekallet näitab seejuures olukord, kus tervisliku kaalunumbri juures inimene kangekaelselt piirab oma toitumist ning vähendab pidevalt lubatud toiduainete hulka.

Ortorektikule on oluline hoida oma keha terve, mürgivaba ning looduslik.
Tegelikult juhtub vastuspidine – kontroll toitumise üle muutub ülitäpseks arvutamiseks, mida tohib süüa ja mida mitte. Ortorektikud lõpetevad enamasti olukorras, kus heakskiitu pälvivate toitude nimetus on jäänud väga väikeseks, mistõttu jääb organismis vajaka olulistest toitainetest.

Lisaks keha kurnamisele on ortorektikutele omane ka vaimne ebastabiilsus. Ortoreksia on sama tõsine haigus nagu teised toitumishäired, kuigi perearstid seda tavaliselt ei diagnoosi. Kui haigusega ei tegeleta, riskitakse tõsiste tervisehäiretega: eluohtlikud südame- ja neerukahjustused, muutused välimuses ning enesetundes.

Ortorektikud muudavad oma toitumisharjumusi suhteliselt kergemini kui anorektikud ja buliimikud, neile tuleb lihtsalt väga põhjalikult selgitada, miks on oluline toituda selliselt, nagu toidu- ja toitumissoovitused õpetavad.

Ravi

Paljud perearstid ei ole võimelised ortoreksiat diagnoosima, sest see ei ole ametlikult söömishäire. Ravi on aga vaja alustada võimalikult vara. Ravi sarnaneb anoreksia raviga, kuid antidepressantide manustamine on raskendatud, sest ortorektikud peavad ravimeid väga kahjulikeks. Kuna nad on uhked oma toiduvaliku üle, peab teraapiasse haarama ka toitumisteadlasi.

Ortorektikud muudavad oma toitumisharjumusi suhteliselt kergemini kui anorektikud ja buliimikud, neile tuleb lihtsalt väga põhjalikult selgitada, miks on oluline toituda selliselt, nagu toidu- ja toitumissoovitused õpetavad.

Teksti koostamisel kasutatud allikad:
Aunaste, E. Tervislikkuse lõksus. – Tervis Pluss, 2012, lk 69-70
Bratman, S. Health Food Junkie. – Yoga Journal, 1997, 136
Grün-Ots, I. Ortoreksia-ülim kontroll toidu üle. Kui toit teeb lapse haigeks. Tallinn : Pegasus, 2009

Binge tähendab eesti keeles pealesundivat, tahtele allumatut. Kui rääkida toitumisest ja toitumishäiretest, siis tähendab see kontrollimatut ülesöömist ja ingliskeelsest sõnast binge-eating disorder tulenev toitumishäire on pealesundiv söömishäire.

Kompulsiivset söömist iseloomustavad järgmised tunnused:

• süüakse palju kiiremini kui tavaliselt;
• süüakse, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud;
• süüakse suuri koguseid hoolimata sellest, et kõht ei ole tühi;
• süüakse üksinda, kuna on häbi söödud koguste pärast;
• tuntakse tülgastust, masendust või süütunnet pärast söömist.

Kontrollimatut ülesöömist võib esineda nii anoreksia- kui ka buliimiahaigetel, kuid kompulsiivse ehk kontrollimatu söömishäirega inimesed ei kasuta üldjuhul diureetikume ehk vett väljutavaid aineid, ei ole paastul ja pärast söömist ei kutsu esile oksendamist.

Kui kontrollile allumatut ülesöömist toimub keskmiselt kaks-kolm korda nädalas kolme kuu jooksul on tegemist kompulsiivse söömishäirega.

Enamik tõsise kompulsiivse söömishäirega inimesi sööb ebatavaliselt suuri koguseid ja tunneb, et söömine on väljunud kontrolli alt, kuid suure hulga toidu söömine ei tähenda alati, et tegemist on kompulsiivse söömishäirega. Sellega kaasneb ka emotsionaalne häire, tihtipeale on ülesöömine tingitud stressist.

Ülesöömissööstude ajal söödud toidu kogus varieerub. Mõnikord võib inimene ühe söömissööstu ajal süüa toitu 15 000 kuni 20 000 kcal eest, kuid tavaliselt jääb see siiski 1000–2000 kcal juurde.

Kompulsiivse söömishäirega inimesi iseloomustab see, et nad peavad tihti dieeti ja et kerge ülekaal on neil tekkinud noores eas. Umbes pooled neist on lapsepõlves stressi all kannatanud ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus, igavus või masendus. Paljud sellise söömishäirega inimesed tunnevad end ebakindlalt ja väldivad avalikke üritusi. Kompulsiivset söömist esineb ka buliimia puhul, kuid buliimikud kasutavad toidu väljutamiseks oksendamist või diureetikume.

Kompulsiivne söömishäire on kõige levinum söömishäire

Eesti kohta puuduvad andmed, kuid USA-s kannatab selle söömishäire all umbes 3% kõikidest täiskasvanud inimestest. Kompulsiivne söömishäire võib esineda igas vanuses inimestel, kuid seda esineb rohkem täiskasvanutel vanuses 46 kuni 55 aastat. Selle all kannatavad rohkem naised kui mehed.

Kuigi enamikul ülakaalulistel inimestel ei ole kompulsiivset söömishäiret, on sellise söömishäirega inimesed tavaliselt ülekaalulised või rasvunud, vahel siiski ka normaalse kehakaaluga. Ülekaalulised on seda juba noores eas ning nad võtavad kaalus alla ja juurde sagedamini kui tavalised ülekaalulised.

Tänapäeval ei teata veel, mis põhjustab kompulsiivset söömishäiret, kuid umbes pool inimestest, kellel on see söömishäire, on depressioonis või on olnud seda minevikus. Kas depressioon põhjustab kompulsiivset söömishäiret või vastupidi, ei ole kindlalt teada.

Õgimise vallandab sageli viha, mure, üksildus, vahest ka õnnetunne. Liigsöömist seostatakse ka vanemate käitumisega, kes last valu või mure puhul lohutavad maiustustega. Nii võivad nad ka täiseas stressi puhul leida lohutust maiustustest. Uurimused on näidanud, et liigsöömine tabab sagedamini sportlasi (võimlejad, ujujad), kelle keha on publiku silme ees.

Binge arvatavad tekkepõhjused

Bioloogilised põhjused. Näiteks hüpotalamus (osa ajust, mis kontrollib isu) ei pruugi saata õigeid sõnumeid nälja ja täiskõhu tunde kohta. Uuringutes on leitud geneetiline mutatsioon, mis põhjustab toitumishäireid. Samuti on leitud tõestust selle kohta, et madal seratoniini tase ajus mängib rolli kompulsiivse söömishäire kujunemisel.

Sotsiaalsed ja kultuurilised põhjused. Osad vanemad annavad juba varakult tõuke binge arenguks, sest kasutavad toitu lohutamiseks või laste premeerimiseks. Lapsed, kelle keha ja kaalu pidevalt kommenteeritakse, on suure riski all ning väga haavatavad, samuti need, keda on lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud.

Psühholoogilised põhjused. Depressioon, enesekontroll, raskused tunnete väljendamisel, madal enesehinnang, üksildus, rahulolematus oma kehaga võivad viia binge tekkimiseni. Ei ole avastatud, kas dieedi pidamine ja kompulsiivne söömine on omavahel seotud, kuigi mõned inimesed söövad kompulsiivselt enne dieedi alustamist.

Tavaliselt jäetakse toidukordi vahele, mis annab tihti aga vastupidise tulemuse. Teadlased on uurinud ka, kuidas liigsöömine mõjutab aju kemikaale (serotoniini) ja metabolismi, kuid kindlaid tulemusi veel ei ole saadud.

Liigsöömist seostatakse ka sooviga olla täiuslik. Kuna liigsöömise puhul õgitakse suures koguses magusat, rasvast ja soolast toitu, võib sellega kaasneda vitamiinide ja mineraalainete defitsiit. Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tavaliselt endast väljas oma kompulsiivse söömise pärast ja võivad muutuda rusutuks. Nad tunnevad end tavaliselt halvasti ja puuduvad töölt või koolist ja ei võta osa sotsiaalsest tegevusest.

Kompulsiivse söömishäire tulemusena tekkivateks komplikatsioonideks võivad olla lihaste- ja liigestevalud, seedehäired, peavalu.

Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tihti ülekaalulised või rasvunud, mis omakorda on järgmiste eluviisihaiguste riskifaktor:

• II tüüpi diabeet,
• kõrgvererõhktõbi,
• kõrge kolesterooli tase veres,
• hingamisraskused
• lihasvalu
• südamehaigused,
• pahaloomulised kasvajad.

Paljud inimesed, kes kannatavad selle söömishäire all, olgu nad siis rasvunud, ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, tunnevad häbi ja üritavad peita enda probleeme. Tihti nad teevad seda nii edukalt, et isegi lähedastel sõpradel ja pereliikmetel on raske aru saada, et nad kannatavad kompulsiivse söömishäire all.

Ravi

Kompulsiivse söömishäirega inimesed, olenemata sellest, kas nad on ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, peaksid pöörduma psühholoogide, psühhiaatrite või toitumisteadlaste poole. Paljud söömishäiretega inimeste perearstid ei abista patsiente, olgu siis põhjuseks arstide vähene informeeritus või soov mitte solvata rasvunud inimeste enesetunnet. Ravivõimalusi on aga mitmeid.

Professionaalid õpetavad inimesi jälgima oma söömisharjumusi, tegema tervislikumaid toiduvalikuid ja toiduvalmistamise viise. Vastava teraapia abil õpetatakse kontrollima oma õgimishimu ning kuidas saada abi perekonnalt ja sõpradelt. Mõnikord on abiks ka antidepressandid.

Suure ülekaaluga söömishäiretega inimesed võivad abi saada kaalujälgimisprogrammidest. Igal juhul soovitatakse süüa regulaarselt, valida toidud vastavalt toidupüramiidile, mitte täielikult vältides ka rasvu ja suhkrut, vastasel juhul võib tekkida nende järgi väga suur isu.

Toitumishäire nimi “pika” tuleneb ladinakeelsest sõnast pica, mis tähendab eesti keeles harakat – lind, kes sööb kõike.

Pika on toitumishäire, mille puhul inimene sööb pikema aja, kuu või enama jooksul mittesöödavaid asju. Kuigi nendest mõningate asjade söömine võib olla ohutu, on pika siiski ohtlik söömishäire, mille tagajärjeks võivad olla tõsised tervise probleemid, nagu pliimürgitus või aneemia ning ka hammaste, seedeorganite vigastused. Pika on levinud majanduslikes raskustes olevate inimeste, arenguhäirega inimeste, 2–6-aastaste laste ja ka rasedate naiste seas.

Pika esineb põhiliselt kolmes vormis:

• Amülofaagia – eelistavad tärkliserikkaid asju. Nendeks on toortärklis, tärgeldusained, jahu, tainas ja kliister
• Geofaagia – söövad savi, mulda, liiva, killustikku ja muid sarnaseid materjale
• Pagofaagia – armastavad süüa lund ja jääd

Söödavate asjade alla võivad veel kuuluda:

• Mitmesuguste erinevate bioobjektide söömine – loomade väljaheited, taimelehed, juuksed, vill, vaha, kohvipaks jne
• Erinevate majapidamiskemikaalide manustamine
• Süüakse kõikvõimalikke asju – tahm, tuhk, krohv, tuletikud, suitsukonid, riided, pliiatsid, kriit, nöörid jms

Pika tekkepõhjused:

• Organismis võib olla vajaka mingisugustest toitainetest, näiteks rauda või tsinki
• Rasedatel, kui toit ei sisalda õiges vahekorras mikroelemente
• Tahetakse oma suus tunda mingit kindlat tekstuuri
• Lastel asjad, mis annavad magusa maitse
• Dieedipidajad näljatunde peletamiseks
• Etnokultuurilised väär-uskumused (amülofaagia afro-ameeriklannade seas)

Pika tagajärjed:

• Ohtlik, tüsistused, surm
• Mürgised (nt plii)
• Rasedatel lootekahjustused, väärarengud
• Mikroelementide defitsiit
• Seedekulgla vigastused, mulgustused
• Rikutud hambad – hambaemaili kahjustavad nii keemilised ained (tugevalt happelised või aluselised) kui ka mittesöödavate asjade närimine, mis põhjustab otseselt mehaanilisi vigastusi.
• Parasiitide saamine (nt mulla, savi jms söömisel)
• Amülofaagia tagajärg – seoses süljenäärmete võimsa ületalitlusega need esmalt tursuvad ja seejärel läheb paiste ka nägu. Kui amülofaagia kestab kaua, võivad süljenäärmetesse kujuneda ka erinevad ladestised.

Pole olemas ühtegi testi, mis diagnoosiks pikat. Esiteks peaks ravima toitainete puudust, selleks siis sobivad erinevad vitamiinide või mineraalainete toidulisandid. Üheks edukaks raviks on haiguse seostamine halbade tagajärgedega või karistusega (kerge tülgastus teraapia), millele järgneb positiivne toetus, kui süüakse õiget toitu.

Kui pika on osa vaimsest väärarengust, siis aitavad ravimid ebanormaalset toitumist vähendada.

Tuleneb sõnadest ”pregnancy” ja ”anorexia”. Pregoreksia ei ole otseselt haigus ja seda esineb suhteliselt harva. See võib esineda raseduse ajal naistel, kes kardavad liiga palju kaalus juurde võtta ning ei toida vajalikul määral ennast ega arenevat last.

Kaasneda võib ülemäärane võimlemine raseduse ajal. Naistel, kellel esineb pregoreksiat, on varases rasedusjärgus 0,2%-l esinenud ka buliimiat ja 4,8%-l binget. Kõik toitumishäired raseduse ajal on ohtlikud emale ja sündivale lapsele.

Drunkoreksia ei ole meditsiiniline termin, pigem kõnekeeleväljend. Drunkoreksia on kombinatsioon enesenäljutamisest koos alkoholi liigse tarvitamisega, et söögi arvelt oleks võimalik tarvitada rohkem alkoholi.

Ligi kolmandik 18–23-aastastest naistest on ennast näljutanud, et nad saaksid tarvitada sellevõrra enam alkoholi. Ekstreemsetel juhtudel võib drunkoreksia olla seotud buliimia või anoreksiaga, kui alkoholi kasutatakse oksendamise esilekutsumiseks või toitumisega seotud ärevustunde vähendamiseks.

Sageli ei ole inimesel, kes sööb ja teeb sporti, kuid kel on tekkinud igapäevaelu häirivad toitumisega seotud kinnismõtted, kõrvaltvaatajate silmis söömishäiret. Seda peetakse „tervislikuks eluviisiks“.

Mittespetsiifiline söömishäire hõlmab endas paljusid erinevaid seisundeid. Tihti on tegemist mitme häire kombinatsiooniga. Söömishäired on üha raskemini eristatavad ning sümptomid viitavad sageli mitmele erinevale seisundile korraga. Mittespetsiifilist ehk täpsustamata söömishäiret diagnoositakse seepärast ka kõige enam – Eestis näiteks keskmiselt 3%-l inimestest. Samas pälvib see aga häiretest kõige vähem tähelepanu.