Kas lisatavate suhkrute tarbimist on vaja vähendada?
Toonitagem siinkohal, et lisatavate suhkrute kestva liigse tarbimise ja terviseriskide puhul ei ole vahet, millist suhkrut liigselt tarbitakse – n-ö valget suhkrut, pruuni suhkrut, siirupit, sahharoosi, fruktoosi jne. Seetõttu on vajalik kehtestada lisatavate suhkrute koguste/osakaalu ülem¬piirid, et võimalikke terviseriske pikemas ajaskaalas vähen¬dada. On kalkuleeritud, et lisatud suhkrutest saadav energia ei tohi ületada üle 10% päeva¬sest ener¬gia¬vajadusest, pikemas perspektiivis võiks jõuda 5%-ni. Selline lähene¬mine aitaks kaasa, et inimesed ei tarbiks lisatud suhkrut kestvalt liigselt. Tooksime ühe olulise põhjen¬duse, miks sellised meetmed on vajalikud ja mõistlikud. Nimelt on kogu maailmas tegemist rasvunute arvu tõusuga.
Rõhutagem, et see on paljude tegurite toimimise tulemus. Üks nendest on aga ka lisatud suhkrute kestev liigne tarvitamine. Kuna rasvumine omakorda on üheks tugevaks riskifaktoriks näiteks südame-veresoonkonnahaigustele, 2. tüüpi diabeedile, siis tuleks tegeleda kõikide rasvumist põhjustavad teguritega (sh ka lisatavate suhkrute kestev liigne tarbimine). Siit tulebki selge vajadus lisatud suhkrutele tarbimismäära piiride kehtestamiseks. Samas ei tohi selle tegevuse elluviimiseks kasutada lahmivat suhkru süüdis¬tamist kõikvõimalikes probleemides.
Äärmiselt oluline on mitmekesine toiduvalik! Kui süüa liiga palju lisatud suhkrutega toite, toidupüramiidi tipuosast, siis kujuneb kaks ebatervislikku olukorda – kas saadakse soovituslikust enam energiat või süüakse vajalikest põhitoidu¬gruppidest vähem toite nagu näiteks täisteratooted, puu- ja köögiviljad ning marjad, seemned-pähklid, piimatooted, kala, muna jne. Viimane omakorda tähendab, et kuna lisatud suhkrutega tooted on nimetatud toitudest väiksema kiudainete, vitamiinide ja mineraalainete sisaldusega, siis saadakse nende eelistamisel ja teiste toitude väiksemal söömisel organismi normaalseks toimimiseks vajalikke aineid oluliselt vähem.
Kokkuvõtteks: lisatud suhkrute osakaalu vähendamine on õige samm, kuid alati jääb positiivsete tulemuste saavutamiseks tegelikult otsustavaks nn inimfaktor ise. See tähendab, et inimene ise ei tohiks käituda tervikuna ebamõistlikult: süües lisatavaid suhkruid liiga palju ja sageli, näksides pidevalt, mitte süües mitmekesiselt ja tasakaalustatult, liikudes ja puhates vähe, istudes tunde järjest nutiseadmetes jne kuna kõik need asjaolud aitavad paraku kaasa, et ajapikku tekivad terviseprobleemid. Nii et vajalik oleks elustiili terviklik parendamine.
