Kas kõik süsivesikud on suhkrud? Vaata, kuidas vähendada oma suhkrusöömist
Enamik toiduaineid, roogi ja jooke sisaldavad suhkruid. Mõned toidud sisaldavad suhkruid looduslikult, näiteks sahharoos, glükoos, fruktoos, laktoos, maltoos. Osa suhkrutest aga lisatakse toitudesse-jookidesse nende valmistamise käigus, mida sellisel juhul nimetatakse lisatud suhkruteks. Keemilistelt omadustelt ning struktuurilt on looduslikult toidus sisalduv suhkur identne toidule lisatud suhkruga, mis tähendab, et loodusest tulev sahharoos on keemiliselt identne lisatud sahharoosiga, vahendab Toitumine.ee.
Lisatud suhkruteks nimetatakse suhkruid, mida kasutatakse kodus toidu valmistamisel (näiteks pudru ja tee sees) või lisatakse toidutööstuses toitude tootmisel (näiteks kondiitritoodetesse, maiustustesse, karastusjookidesse, magustatud piimatoodetesse, sageli ka soolastesse toitudesse).
Kodus toitu valmistades kasutatakse peamiselt tavalist rafineeritud suhkrut nagu sahharoos, aga toidutööstuses ka fruktoosi, glükoosi, tärklise hüdrolüsaate (näiteks glükoosisiirup ja kõrge fruktoosisisaldusega siirup).
Poest on võimalik osta mitut liiki suhkruid, millest enamik on saadud toor-roosuhkru töötlemisel eri viisidel. Ära lase end eksitada suhkru värvusest. Tervise seisukohast ei ole vahet, millist suhkrut, kas valget või toorsuhkrut, või mõnda muud allpool toodud suhkrutest poest osta, sest nende toitaineline koostis ja mõju inimese organismile on praktiliselt ühesugune.
Täistoor-roosuhkur ehk rafineerimata suhkur on kõige vähem töödeldud suhkur. Suhkruroost pressitakse välja mahl, mida keedetakse, kuni vesi on aurustunud ning lõpuks tekivad pruunid kristallid. Tänu sellele on melassilt (suhkru tootmisel tekkiv pruun siirup) pruuni värvuse saanud suhkrus säilinud veidi (inimorganismi seisukohast tühises koguses) vitamiine ja mineraalaineid.
Toorsuhkur ehk osaliselt rafineeritud suhkur on suhkrutootmise vaheprodukt, mida ei ole spetsiaalselt edasi töödeldud. Toorsuhkrud on näiteks demerara suhkur ja muscovado.
Sahharoosi tootmisel suhkruroost suhkruroog esmalt pestakse, purustatakse ja jahvatatakse, mille tulemusena eraldub roost suhkrumahl. Suhkrupeedi puhul suhkrupeedid pestakse, viilutatakse ja leotatakse vees, mille tulemusena eraldub suhkur vette ja saadakse suhkrumahl. Suhkrumahlale lisatakse kustutatud lupja ja süsinikdioksiidi, mahla kuumutatakse ning tekkinud sade eemaldatakse selitamise ja filtreerimisega. Edasi mahl kontsentreeritakse aurutites, kuni suhkur kristalliseerub. Kristallid pestakse ja eemaldatakse melassist seda tsentrifuugides. Kristallid kuivatatakse ja pakendatakse. Nii saadakse toorsuhkur.
Valgest suhkrust ehk rafineeritud suhkrust (peensuhkur, lauasuhkur, kristallsuhkur jne) on puhastamise käigus sisuliselt kõik vitamiinid ja mineraalained eemaldunud. Valge suhkru baasil on tehtud näiteks fariinsuhkur, tarretisesuhkur, moosisuhkur, pärlsuhkur, tuhksuhkur, tükisuhkur, vanillisuhkur ja suhkrusiirup.
Valge kristallsuhkru saamiseks saadetakse suhkur edasi rafineerimisele. Rafineerimise eesmärk on eemaldada suhkrusse jäänud lisandid. Selleks suhkrukristallid sulatatakse (lahustatakse) ja värv eemaldatakse erinevatel viisidel. Üheks võimaluseks on töödelda suhkrulahust kustutatud lubja ja süsinikdioksiidiga, millele järgneb aktiivsöega filtreerimine. Värvi võib eemaldada ka ioonvahetuskolonnides. Samuti võib suhkrulahust töödelda vääveldioksiidiga (sisaldus lõppsuhkrus ei tohi ületada 15 mg/kg kohta), mille tulemusena tekib veega reaktsioonil väävlishape, millel on pleegitav toime (seda protsessi kasutatakse vahel ka toorsuhkru tootmisel). Edasi järgneb suhkrulahuse kontsentreerimine, kristalliseerumine ja kristallide eemaldamine ja pesemine tsentrifuugimisel. Kristallid kuivatatakse ja pakendatakse.
Fariinsuhkur on saadud valge suhkru tootmisjäägist, millele on lisatud melassi, mis muudab suhkru pruuniks. Fariinsuhkur on värvuselt tumepruun ning konsistentsilt veidi niiske, maitselt mõrkjas-karamelline.
Suhkrute asemel kasutatakse ka erinevaid siirupeid (fruktoosi-, vahtra-, agaavi-, datlisiirupid jne). Ekslikult arvatakse, et osad neist siirupitest ja vähem töödeldud suhkrud (sh kookospalmisuhkur) sisaldavad palju vitamiine ja mineraalaineid. Tegelikult ei sisaldu neis enamikku vitamiinidest üldse ning vaid mõnes üksikus siirupis võib leiduda vähesel määral näiteks kaaliumi. Teiste mineraalainete sisaldus on tühine.
Kõrge fruktoosisisaldusega siirup ehk fruktoosi-glükoosisiirup on fruktoosi sisaldav siirup, mis saadakse tärklise lagundamisel (hüdrolüüsimisel) glükoosiks ning glükoosi osalisel muutmisel fruktoosiks. USAs toodetakse seda siirupit enim maisist ja seetõttu nimetatakse seda siirupit vahel ka maisisiirupiks (high-fructose corn syrup, HFCS). Euroopas ja mujal maailmas toodetakse kõrge fruktoosisisaldusega siirupit tihti ka muudest tärklistest, peamiselt nisust, aga ka riisist, kartulist jne. Sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast saadakse kas ainult glükoosisiirup, glükoosi-fruktoosisiirup või fruktoosi-glükoosisiirup. Kõrge fruktoosisisaldusega siirupit enamasti otse toidutööstuses ei kasutata, vaid see segatakse glükoosisiirupiga nii, et glükoosi sisaldus on 45% ja fruktoosi 55%.
Kui selliselt toodetud siirup sisaldab fruktoosi üle viie protsendi kuivaine massi kohta, peab märgistamisel esitama vastava suhkrutoote nimetusena „glükoosi-fruktoosisiirup” või „fruktoosi-glükoosisiirup” olenevalt sellest, kas ülekaalus on glükoosi või fruktoosi kogus. Kui fruktoosi sisaldus on siirupi nimetuses näidatud numbrina, siis näiteks HFCS 55 näitab, et 55% suhkrutest on fruktoos.
Kõrge fruktoosisisaldusega siirupeid kasutatakse näiteks karastusjookides, jogurtites, kondiitritoodetes, salatikastmetes ja paljude teiste toitude tootmisel suhkru asemel, eeskätt siiski USA-s, tunduvalt vähem.
Agaavisiirup saadakse agaavitaimest eraldatud mahlast. Mahl filtreeritakse ja kuumutatakse, mille tulemusena laguneb mahlas sisalduv põhiline süsivesik inuliin fruktoosi jääkideks ning pärast kontsentreerimist saadakse kõrge fruktoosisisaldusega siirup.
Vahtrasiirup saadakse teatud vahtrapuudest kogutud mahla kontsentreerimisel.
Datlisiirup saadakse kas datlipalmi viljade keetmisel, saaduse purustamisel ja homogeniseerimisel või esmalt viljade purustamisel, järgneval veega kuumtöötlusel ning saadud segu homogeniseerimisel.
Kookospalmisuhkur saadakse kookosõiest eraldatud nektarist. Vee eraldamisel saadakse paks siirupitaoline mass, mille edasisel kristalliseerimisel saadaksegi kookospalmisuhkur.
Looduslikult esinevad suhkrud näiteks puuviljades, marjades, mees, aga ka köögiviljades ja piimas. Tuntumad looduslikult esinevad suhkrud on sahharoos, glükoos, fruktoos, laktoos ja maltoos.
Sahharoosi leidub peaaegu kõikides taimedes. Sahharoos koosneb kahest lihtsuhkrust – fruktoosist ja glükoosist.
Glükoosi leidub puu- ja köögiviljades, marjades, mees ning lilleõites. Glükoosi nimetatakse ka viinamarjasuhkruks, kuna seda leidub palju viinamarjades. Inimorganism muudab enamiku seeduvatest süsivesikutest (näiteks tärklisest) glükoosiks. Glükoos imendub kiiresti verre, seepärast kasutatakse seda meditsiinis (näiteks diabeetikutel) ja spordijookide koostises.
Fruktoosi ehk puuviljasuhkrut leidub palju puuviljades ja mees. Fruktoos on sahharoosist ja glükoosist magusam.
Laktoos ehk piimasuhkur on väiksema magususega. Lehmapiimas on valdavalt 4,7-5% laktoosi. Piima hapendamisel käärib laktoos osaliselt piimhappeks, mistõttu hapendatud piimatoodetes on laktoosi umbes 3–4,5%. Pika valmimisajaga juustudes (valdavalt kõvad juustud) ei tohiks reeglina laktoosi sees olla.
Maltoos ehk linnasesuhkur tekib odraterade idanemisel terades olevast tärklisest. Linnaseekstrakt on tuntud ka maltoosa nime all.
Suhkrute ligikaudsed kogused 200 grammis erinevates toitudes.
Puuviljade ja marjade suhkrute sisaldus sõltub sordist, küpsusastmest ja kasvutingimustest. Tegelikkuses on võimatu toiduanalüüse tegemata hinnata looduslike suhkrute sisaldust konkreetses toitudes.
Suhkrute ligikaudsed sisaldused mõnedes puuviljades ja marjades:
Mesi on magusaine, mida mesilased toodavad põhiliselt õistaimede nektarist (õiemesi ehk nektarimesi), kuid ka taimeosade ja neist toituvate putukate (nt lehetäide) magusatest eritistest (lehemesi) ning taimse päritoluga niinimetatud mesikastest (mesikastemesi). Mett on tarbitud muistsetest aegadest peale, mesilaste pidamise ehk mesindusega tegelesid inimesed juba Vanas Egiptuses umbes 6000 aastat tagasi.
Pikka aega oli mesi ainus läänepoolkeral tuntud magusaine. Aegade jooksul omandas mesi mütoloogilise tähenduse, muutudes elu ja heaolu sümboliks. Siiski varastel aegadel tarbiti mett vähe ning säilitati peamiselt usulisteks tseremooniateks ning ravieesmärkidel. Mett said endale lubada vaid jõukad ning selle kasutamist toiduna vaadati üldiselt kui peenutsemist. Pärast keskaega hakati mett Euroopas kasutama peamiselt kondiitriäris ja ravieesmärkidel.
Mesilaste meetootmise protsess on keeruline. Kõigepealt korjavad nad vastavalt kohandatud “suuosadega” õitelt nektari, töötlevad seda ning suunavad meepõide (söögitorus asuv tasku), kus see seguneb mesilase süljega. Süljes ja maomahlades olevate ensüümide abil muudavad mesilased nektari meeks, muutes nektaris sisalduva sahharoosi glükoosiks ja fruktoosiks. Nektar paigutatakse väikeste piisakestena kärjekannudesse või nende seintele. Ümbertöötamisel kannavad mesilased nektarit mitu korda ühest kärjekannust teise, lisades sellele ensüüme ja eemaldades üleliigset vett. Kui kärjekannud on täidetud ja mesi saavutanud vajaliku niiskuse (14–20%), need kaanetatakse.
Ühe liitri mee saamiseks kulub umbes 5 liitrit nektarit; üheainsa liitri nektari kogumiseks teeb mesilane 20 000 kuni 100 000 lendu. Üks mesilaspere (30 000 kuni 60 000 mesilast) on võimeline ladustama päevas umbes kilo mett. Mesilased eelistavad koguda korraga üht tüüpi nektarit, mis annab tulemuseks erinevat liiki meed, millest igal on oma spetsiifiline maitse, lõhn ja värvus. Mee värvus kõigub valgest peaaegu mustani erinevates pruunides, punastes ja kollastes varjundites. Tavaliselt on tumedam mesi intensiivsema maitsega. Tuntumad meeliigid on kahvatu värvi ja maheda maitsega ristiku ja lutserni mesi, hele ja väga kiiresti kristalliseeruv rapsimesi, tumeda värvi ja tugeva maitsega kanarbiku ja tatramesi ning importmetest ka akaatsialt (harilik robiinia) saadud mesi, mis on väga mahe, läbipaistev ja püsib kaua vedelana.
Mesi on keerulise koostisega toiduaine, mis sisaldab üle 400 erineva ühendi. Mee koostise ja omadused määravad taimne päritolu, geograafilised ja klimaatilised tingimused ning loomulikult mee töötlemine ja säilitustingimused. Olenevalt meetaimede päritolust varieeruvad mee glükoosi- ja fruktoosisisaldused, mis mõjutavad mee omadusi. Mesi sisaldab keskmiselt 80% suhkruid, millest omakorda umbes 85-90% moodustavad fruktoos ja glükoos. Nende suhtest sõltub mee kristalliseerumine – palju fruktoosi sisaldav mesi püsib kaua vedelana, glükoosirikas mesi kristalliseerub aga väga kiiresti. Sahharoosisisaldus iseloomustab mee küpsust – nektaris olev sahharoos laguneb mee küpsemisprotsessis ensüüm invertaasi toimel glükoosiks ja fruktoosiks. Lisaks sisaldab mesi väikestes kogustes väga erinevaid aineid (nt orgaanilised happed, ensüümid, fenoolsed ühendid, aminohapped, mineraalained, vitamiinid), mis annavad meele bioloogilise väärtuse.
Mesi peab olema kõrvalmaitseteta ja -lõhnata ning käärimistunnusteta. Kuumutamisel mees olevate bioloogiliselt aktiivsete ühendite sisaldus väheneb või need kaovad üldse. Tarbijal tasub teada, et nimetus „mesi“ all tohib müüa üksnes mett. Suhkru või suhkrusiirupi lisamisel ei tohi toodet nimetada meeks. Filtreeritud mett, kärjemett, kärjetüki või kärjetükkidega mett ja pagarimett tuleb pakendi märgistusel ka vastavalt nimetada ning neid ei tohi nimetada lihtsalt meeks.
Müügilolevast meevalikust on mõned valmistatud valdavalt ühe taime nektarist, teised on mitut liiki erinevate taimede õitelt kogutud nektarist, kolmandad aga meetootjate poolt kokku segatud mitut liiki meest. Suur osa Eestimaa meest on siiski segamesi (polüfloorne mesi) ja sageli saab nimetada vaid nektari korjeala järgi – aasalillede, metsaõite, rabataimede mesi. Ostmisel tuleks eelistada kodumaist mett, sest Eestis müügil oleva odava importmee päritolu on sageli õieti teadmata, seda on võib-olla mitu korda sulatatud ja ümberpakendatud.
Mett müüakse vedelal, kristalliseerunud ja kreemjal kujul. Kreemjas mesi on küll kristalliline, kuid ühtlase pehme konsistentsiga ning saadakse vedela mee aeglasel segamisel madalal temperatuuril, vahel lisatakse veidi peenekristallilist mett, mis soodustab väikeste kristallide teket. Toatemperatuuril kipub mesi kristalliseeruma (kõige kiiremini toimub see protsess 14 ºC juures), kuid kui soojendada meenõud vees temperatuuriga mitte üle 40 ºC, muutub mesi taas vedelaks. Mett on soovitav kasutada võimalikult naturaalsel kujul või lahjendatult leige veega, sest küpsetiste ja teiste kuumtöödeldud toitude valmistamisel annab mesi küll huvitava maitse, kuid bioloogiliselt aktiivsed ühendid lagunevad.
Suhkru asendamisel meega peab olema ettevaatlik, sest sellega on väga lihtne soovituslikku tarbimiskogust ületada. Samuti ei sisalda mesi oluliselt rohkem vitamiine ega mineraalaineid kui teised suhkrud-siirupid.
Magusained kuuluvad toidu lisaainete (E-ainete) hulka. Enamikku magusainetest kasutatakse suhkru asemel peamiselt seetõttu, et paljud neist ei anna energiat või on nii magusad, et neid saab kasutada väga väikestes kogustes.
Lisaaineid lubatakse toidus kasutada üksnes tervisele ohutuks hinnatud kogustes. Kuigi magusainete kasutusloa andmisele eelnevad arvukad katsed, on paljud neist läbi viidud vaid katseloomadega. Samuti tõlgendatakse katseandmeid erinevates maades erinevalt. Seetõttu võib mõni magusaine olla ühel maal kasutusel, teisel aga keelatud, ka lisaainetele määratud ADI väärtused võivad mõnevõrra erineda. Samuti arenevad uurimismeetodid ja täienevad teadmised, mistõttu mõni varem ohutuks peetud magusaine on hiljem keelustatud ja vastupidi, mõni varem kahtlusi tekitanud magusaine on osutunud ohutuks. Kuna uuringuandmeid on napilt, tuleks olla magusainete tarbimisega ettevaatlik. Laste, lapseootel naiste ning rinnaga toitvate emade puhul tuleb piirata magusaineid sisaldava toidu söömist või sellest täielikult loobuda.
Paljude lisaainete, sealhulgas magusainete, puhul on määratud ADI (acceptable daily intake), mis on ohutu päevane doos, mis antakse tavaliselt milligrammides kehakaalu ühe kilogrammi kohta. See on aine kogus, mida võib tarbida päevas kogu eluea jooksul ilma terviseriskideta. Mida väiksem on ADI, seda suurema potentsiaalse ohu allikas on see aine. Magusained jagunevad energiat andvateks magusamaitselisteks lisaaineteks (polüalkoholideks ehk polüoolideks) ning energiat mitte andvateks ülimagusateks ehk kõrge intensiivsusega magusaineteks, millest enamik on mitte-looduslikud.
Magusamaitseliste lisaainetena tuntud polüalkoholide hulka kuuluvad sorbitoolid (E 420), mannitool (E 421), isomalt (E 953), maltitiool (E 965), laktitool (E 966), ksülitool (E 967) ja erütritool (E 968). Organism omastab neid suhteliselt aeglaselt. Seetõttu kasutatakse neid magusainetena ka diabeetikutele mõeldud toodetes. Polüalkoholid annavad mõnevõrra vähem energiat kui suhkrud ja keskmiselt on nende energiasisalduseks 2,4 kcal grammi kohta (süsivesikutel keskmiselt 4 kcal/g).
Paljud polüalkoholid on kasulikud hambakaariese tõrjeks, mistõttu kasutatakse neid närimiskummide koostises. Mõnedel polüalkoholidel on ka prebiootiline efekt. Prebiootilised ained on seedeensüümide toimele mittealluvad ained, mis läbivad peensoole muutumatul kujul, kuid on jämesooles toiduks organismi kaitsevõimet tõstvatele mikroorganismidele. Polüalkoholidel on ka teatud ebameeldivad kõrvaltoimed, näiteks liigtarbimisel laksatiivne ehk lahtistav toime.
Sorbitooli (E 420) kasutatakse hambapastas ja suuvees kaariesevastase toime tõttu. Toidutööstuses leiab sorbitool laialdaselt kasutamist emulgaatorina ja paksendajana. Kuna sorbitooli tarbimisel üle 50 grammi päevas on lahtistav toime, kasutatakse sorbitooli lahtistajana kõhukinnisuse all kannatavatel eakatel. Samal ajal põhjustab sorbitooliga liialdamine (mõnel juhul isegi närimiskummi liigtarbimisel) kõhulahtisust, kaalukadu, vedelikupuudust.
Mannitooli (E 421) lõhustumine inimorganismi seedekulglas on aeglane, ta on seedetrakti mikrofloorale toiduks, soodustades mikroorganismide kiiret paljunemist. Juba 20 grammi mannitoolil päevas võib kutsuda esile kõhulahtisuse. Mannitooli kasutatakse paakumisvastase vahendina ja magusainena suuvees, sest see on värskendava toimega.
Isomalti (E 953) toodetakse tavalisest suhkrust. Seda kasutatakse toidutööstuses, kuna sel on suhkruga sarnased omadused, kuid see ei kristalliseeru nii kiiresti kui suhkur. Sarnaselt teistele polüalkoholidele on isomalti liigtarbimisel lahtistav toime, mistõttu ei tohiks täiskasvanud tarbida seda üle 50 grammi, lapsed aga üle 25 grammi päevas.
Maltitiool (E 965) on suhteliselt magus ja tal on suhkruga peaaegu sarnased omadused, välja arvatud see, et ta ei karamelliseeru. Maltitiooli kasutatakse lauasuhkru asemel jäätises, šokolaadis ja kõvades kommides. Maltitioolil on ka kaariesevastane toime ja jahutav efekt, seetõttu leiab ta kasutamist närimiskummides, suuvees ja karastusjookides. Lisaainena kasutatakse maltitiooli ka emulgaatori ja stabilisaatorina.
Laktitool (E 966) ei ole küll väga magus, kuid väga termostabiilsete (kuumust taluvate) omaduste tõttu kasutatakse laktitooli laialdaselt kondiitritoodetes, eriti šokolaadis, aga ka jäätises. Olgugi et laktitooli propageeritakse paljudes dieetides, võib see mõningatel inimestel esile kutsuda liigset kõhulahtisust ja krampe. Kuna laktitooli toodetakse vadakust, ei sobi see laktoositalumatuse korral.
Ksülitooli (E 967) leidub ka looduses, näiteks kasemahlas, seentes, banaanides, vaarikates, ploomides, mistõttu ksülitool ei ole organismi ainevahetusele võõras. Ksülitooli magusus on võrdne suhkruga, kuid energiat annab ta ligi kolmandiku vähem. Kuna ksülitooli glükeemiline indeks (veresuhkrut tõstev näitaja) on vaid 13 (glükoosil aga 100), siis kasutatakse ksülitooli diabeetikute toitudes. Laialdaselt kasutatakse ksülitooli ka närimiskummides, sest see pärsib hambakaariest põhjustavate bakterite kasvu. Soome teadlaste uurimuste põhjal võib ksülitoolil olla ka osteoporoosivastane (luuhõrenemist pidurdav) toime. Ksülitool on ohutu inimestele, kuid koertel võib põhjustada vere glükoosisisalduse järsku langust, mis on tingitud insuliini eritumise suurenemisest.
Erütritooli (E 968) leidub väikestes kogustes looduslikult viinamarjades, melonites, pirnides, aga ka veinis. Erütritooli toodetakse kääritamisprotsessi abil. Erütritool on vähem magusam kui sahharoos. Bakterid ei muuda erütritooli suus hapeteks ja seetõttu ei tekita see ka kaariest.
Ülimagusate magusainete kasutamine on lubatud üksnes vähendatud energiasisaldusega toidus või toidus, millele ei ole suhkruid lisatud. Lisaks on kõikide kõrge intensiivsusega magusainete kasutamiseks kehtestatud maksimaalsed kasutuskogused. Loetletud suhkruasendajatest enamikku looduses ei leidu: kaaliumatsesulfaam (E 950), aspartaam (E 951), tsüklamaadid (E 952), sahhariin (E 954), sukraloos (E 955), taumatiin (E 957), neohesperediin (E 959), stevioolglükosiidid (E 960), neotaam (E 961), aspartaam-atsesulfamasool (E 962), polüglütsitoolsiirup (E 964) ja advantaam (E 969).
Atsesulfaam K (E 950) on alates 1988. a. üldkasutamiseks lubatud. Ohutu päevane doos (ADI) on 9 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Talub kuumutamist, suuremates kontsentratsioonides on veidi kibeka järelmaitsega. Seda magusainet kasutatakse palju jookides koos teiste magusainetega, sest see annab sünergeetilise efekti (mitme magusaine kooskasutamisel saadakse sama magusus väiksemate koguste kasutamisel) ja erinevate magusainete kooskasutamisel on ka järelmaitse varjatud.
Aspartaam (E 951) on kahest aminohappest koosnev dipeptiid. Aspartaam muutub inimese seedekulglas asparagiinhappeks, fenüülalaniiniks ja metanooliks. Kahte viimast peetakse ebasoovitavateks. Ühel 10 000 inimesest on fenüülketonuuria ja sellepärast on aspartaami sisaldavate toiduainete märgistusel hoiatus, et see „sisaldab fenüülalaniini“. 2013 hindas Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) uuesti aspartaami ohutust ning järeldas, et lubatud päevadoos ADI 40 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas on piisav, et kaitsta inimese tervist. Samuti hinnati aspartaami ja selle jääkainete tarbimine toidust lubatud päevadoosist madalamaks.
Tsüklamaadid (E 952) avastati juba 1937. aastal ja esialgu kasutati tsüklamaate ravimites viimaste kibeda maitse varjamiseks. Euroopa Liidus on lubatud tsüklamaate kasutada, ADI on 7 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas.
Sahhariin (E 954) on esimene magusaine, ja on kasutusel olnud ligi 100 aastat. Sahhariini kasutatakse naatriumi-, kaltsiumi- ja ammooniumi sooladena. Sahhariini ohutus on olnud küsitav ja mõnes riigis on selle kasutamine keelatud. EL maades on sahhariini kasutamine lubatud ja selle liigtarbimist piirab ebameeldiv maitse. Sahhariinile on määratud ADI 5 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas.
Sukraloos (E 955) on üks populaarsemaid magusaineid, mis on aspartaami turult välja tõrjumas. See on saadud disahhariidist. Sukraloos ei anna energiat ja imendub halvasti (11–27%), kusjuures imendumata eemaldub väljaheitega, imendunud aga uriini koostises. Erinevalt aspartaamist on sukraloos kuumuskindel. ADI on 15 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Eestis on müügil sukraloos nimega Splenda, mis sisaldab täiteainet, et vältida üledoseerimist.
Taumatiini (E 957) eeliseks on looduslik päritolu, nimelt saadakse seda Lääne Aafrikas kasvavate puude seemnetest ja viljadest. Taumatiini puuduseks on ebastabiilsus hapete ja kuumuse suhtes. Taumatiini kasutatakse enamasti magusainena, kuid väikses koguses kasutamisel toimib lõhna- ja maitsetugevdajana. Taumatiinile ei ole ADI määratud.
Neohesperediin (E 959) eraldati esmalt sidrunimahlast, kui uuriti, mis põhjustab mahla kibekat maitset. Kibedamaitselise neohesperediini töötlemisel leelisega saadi magusaine, mis on suhkrust ligi 1500 korda magusam. ADI 5 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas on kehtestatud SCF poolt 1989 aastast. Neohesperediini kasutatakse enamasti magusainena, kuid väikses koguses kasutamisel toimib lõhna- ja maitsetugevdajana.
Toidus on lubatud kasutada suhkrulehest (steevia) ekstraheeritud magusaineid – stevioolglükosiide (E 960). Need on sahharoosist 200-300 korda magusamad. Lauamagusainena müüdavad stevioolglükosiidid võivad olla pulbri, tableti ja vedeliku kujul või segatuna suhkruga. Paraguai suhkruleht (Stevia rebaudiana (Bertoni) Bertoni) on Põhja- ja Lõuna-Ameerika subtroopilistest ja troopilistest piirkondadest pärit päevalille perekonda kuuluv taim. Paraguai suhkruleht on pälvinud eeskätt tähelepanu seetõttu, et selle ekstraktid võivad olla kuni 300 korda suhkrust magusamad. Mõnel maal, näiteks Jaapanis, on seda taime kasutatud mitukümmend aastat, Euroopa Liidu riikides on aga Paraguai suhkrulehe taime ja lehtede kasutamine toiduna või toidu koostisosana keelatud, sest pole tõestatud selle ohutus inimtervisele. Siiski tohib Euroopa Liidus kasutada paraguai suhkrulehe lehtedest eraldatud magusaineid stevioolglükosiide (E 960). Steevia lehed ise, ka kuivatatuna või pulbrina, ei ole Euroopa Liidus lubatud toiduna või toidu koostisosana kasutada.
Neotaam (E 961) on 7000–13 000 korda suhkrust magusam. Kuigi neotaam sisaldab fenüülalaniini, ei ole selle kogus ohtlik, kuna neotaami lisatakse selle suure magususe tõttu väga vähe ja seetõttu ei ole vaja hoiatust märgistuses. ADI 2 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas.
Aspartaam-atsesulfaamsool (E 962) koosneb 2 osast aspartaamist ja 1 osast atsesulfaamist. See on umbes 350 magusam kui suhkur. Aspartaam-atsesulfaamsoola maitse on suhkrule väga sarnane.
Polüglütsitoolsiirup (E 964) koosneb maltitoolist, sorbitoolist ja polüoolidest.
Advantaam (E 969) saadakse isovanilliini ja aspartaami keemilisel sünteesil. Advantaam on sõltuvalt kasutusest sadu kuni tuhandeid kordi magusam kui suhkur. Näiteks karastusjookidesse on vaja lisada advantaami 50 korda vähem kui aspartaami, et saada sama magus jook. Advantaami ADI on 5 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas.
