Uuring: veganid ei leia Eesti meditsiinisüsteemis liiga palju toetust oma valitud toitumisele

Jaanuari lõpus toimus Eesti Vegan Seltsi poolt eelmise aasta lõpus läbi viidud uuringu “Veganite kogemused Eesti meditsiinisüsteemis” tulemuste esitlus. Uuringu eesmärkideks oli kaardistada veganite kogemusi Eesti meditsiinisüsteemis ja kokkupuudetel arstide ja teiste tervishoiutöötajatega ja selgitada, millised on veganite ootused Eesti meditsiinisüsteemile.

Uuring viidi läbi Google Forms keskkonnas, kus vastajatel oli võimalus endale sobiva detailsusastmega kirjeldada oma veganina arsti juures käimise kogemusi. Uuringus osales 110 inimest.

Kirjeldati nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi, kuid domineerima jäid pigem viimased, mida kirjeldati üksikasjalikumalt.

Positiivsete kogemustena toodi välja tervishoiutöötajate mõistvat ja toetavat suhtumist veganlusse. Kõrgelt hinnati arste, kes näitasid üles teadlikkust vegantoitumisest ning jagasid veganitele sobivaid nõuandeid. Valdavalt positiivseteks peeti ka selliseid arstide reaktsioone, mis ei olnud veganlust hukka mõistvad ega hinnanguid andvad, seejuures ka arstide vaikimist ning kommentaaride puudumist veganluse kohta.

Negatiivseteks peeti kogemusi, kus oli kogetud arstidepoolset teadmatust, halvakspanu ja skeptilist suhtumist veganlusse, kõigi terviseprobleemide seostamist veganlusega, müütide ja valeinfo jagamist veganluse kohta, terviseprobleemide tekkimisega hirmutamist, isegi juhul kui patsiendi tervisenäitajad olid korras, veganitele mittesobivate nõuannete jagamist. Mitmed uuringus osalejad olid kogenud raskusi veganina haiglas viibimisega, kus vaatamata eelnevale teavitamisele ei olnud võimalik saada vegantoitu ja/või kogeti haiglapersonali negatiivset suhtumist nende veganlusse.

Negatiivsete kogemustega toimetulekuks ning nende ennetamiseks kasutati järgmisi strateegiaid: veganlusest mitterääkimine või selle varjamine vähemalt osade arstide eest, (pere)arsti vahetamine ja veganlust aktsepteeriva arsti otsimine; arstide külastamise vähendamine või isegi arstide vältimine ning muude ravivõimaluste otsimine.

Uuringutulemustest võib järeldada, et:

• valdavalt peeti positiivseid ja neutraalseid kogemusi tervishoiusüsteemis peeti üllatuslikuks, arstide negatiivset suhtumist aga ootuspäraseks. See osutab veganite üldiselt madalatele ootustele Eesti meditsiinisüsteemile- ja personalile veganluse osas;
• veganid ei taju valdavalt arstide poolt tuge ja mõistmist oma toitumisvalikule ning leiavad, et tervishoiutöötajate teadmised veganlusest on puudulikud;
• toimetulekustrateegiatena kasutatud veganluse varjamine arstide eest ja ka arstide vältimine võib tuua kaasa negatiivseid tagajärgi patsiendi tervisele – terviseprobleemid võivad jääda õigeaegselt diagnoosimata ning mõne terviseprobleemi diagnoosimisel võib olla oluline info patsiendi toitumise kohta. Seega on oluline, et veganid julgeksid arstidele vabalt oma toitumisest rääkida. Veganluse varjamine arstide eest võib olla veganite jaoks ka emotsionaalselt
• keeruline ning tekitada pingeid seetõttu, et näib ebaeetilise tegevusena;
• veganid peavad Eesti meditsiinisüsteemis navigeerimisel tegema segatoitlastest oluliselt suuremaid pingutusi, et saada veganitena asjakohast nõu ja abi.

Veganid ootasid arstidelt ja meditsiinisüsteemilt

• suuremat teadlikkust vegantoitumisest, lähtudes kaasaegsest toitumisteadusest;
• mõistvat ja toetavat suhtumist ning patsiendi toitumisvaliku austamist;
• eelarvamuste ja halvustava suhtumise vältimist;
• paremaid võimalusi leida veganlusse sõbralikult suhtuvaid arste;
• toitumise ja tervise omavahelistele seostele suurema tähelepanu pööramist arstide poolt; paremaid võimalusi meditsiinipersonaliga oma tervist puudutavates küsimustes nõu pidada; suuremat vastastikust usaldust arstidega ning tunnet, et veganlust ei pea nende eest varjama;
• enam võimalusi regulaarseks tervisenäitajate kontrolliks;
• veganitele sobivaid toitumis- ja ravimisoovitusi;
• võrdset kohtlemist;
• arstide valmidust patsient pädeva toitumisspetsialisti juurde edasi suunata;
• vegantoidu võimalust haiglas.

Uuringutulemuste esitlusele järgnes arutelu arstidega. Arutelus osalesid perearst Le Vallikivi ja peremeditsiini arst-resident Triin Perkson Eesti Perearstide Seltsi juhatusest, arst-toitumisterapeut Kristel Ehala-Aleksejev Tartu Ülikooli Kliinikumist ja perearst Marta Velgan.

Arutelu eesmärgiks oli algatada sõbralikku ja konstruktiivset koostööd perearstidega, selleks et Eesti meditsiinisüsteem veganite suhtes sõbralikumaks muutuks.

Arutelus osalenud arstid leidsid, et perearstid peaksid teadma patsiendi veganlusest ning julgustasid veganeid oma arstile sellest rääkima. Arstide poolt jäi kõlama sõnum, et veganid ei ole ühetaoline grupp inimesi, vaid tegu on erinevate inimestega, kellel esinevad erinevad terviseprobleemid ning erinev toitumine – mõnel tervislikum, mõne vähem. Arstid leidsid, et tervete veganpatsientide puhul ei ole tegu nn riskigrupiga, kelle verenäitajaid peaks regulaarselt kontrollima ning tunnistati, et selleks puuduvad Eesti meditsiinisüsteemil ka piisavad ressursid.

Rõhutati, et ka arstid pole ühesugused, vaid erinevate taustade ja teadmistega inimesed ning kui üks arst on veganluse suhtes skeptiline, ei tasu eeldada, et kõigil on sarnased hoiakud. Leiti ka, et Eesti arstide ja meditsiinisüsteemi jaoks on veganlus uus nähtus, mida alles õpitakse tundma ning et muutus vegansõbralike tervishoiuteenuste poole võib võtta aega.

Arstid tunnistasid, et toitumisteadust käsitletakse arstide väljaõppes vähe ning seetõttu ei pruugi arstid osata patsientidele anda ajakohast toitumisalast nõu laiemalt, rääkimata vegantoitumise kohta. Arstid leidsid, et veganid võiksid olla ise hästi kursis täisväärtusliku vegantoitumise põhimõtetega ning ka arste selles vallas harida ja arstidele vegantoitumise teemalisi materjale jagada. Vegan Seltsilt oodati vegantoitumisalaseid koolitusi arstidele ning kiideti vegan.ee leheküljel oleva toitumisalase teabe põhjalikkust.