2018. aasta dieedimantra: progress, mitte perfektsionism
Gilbert on töötanud dieedinõustajana enam kui kümme aastat ning näeb pidevalt oma töös olukorda, kus inimesed torpedeerivad ise oma kaalulangust ja mõistlikku toitumist. Dieedipidajate hulgas liigub ringi üks eriti julm ja ebaõiglane mõte: "Kui ma ei saa dieediga muuta ennast perfektseks või käituda perfektselt, siis miks üldse vaeva näha?". Inimesed, kes nii mõtlevad ei tee midagi oma olukorra päästmiseks ning lasevad ühel väiksel veal muutuda päevi, nädalad või kuid kestvaks ülesöömiseks ja bakhanaaliks. Räägime sellest, kuidas dieeti pidavad inimesed muutuvad lausa üleöö kurikuulsalt perfektsionistideks, vahendab veebileht Greatest.com.
Esiteks on vaja saada aru, miks me muutume perfektsionistideks, kui hakkame pidama dieeti. Kiire ja lihtne vastus sellele on, et meile ei meeldi eksida ega läbi kukkuda. Me paneme omale ebarealistlikud eesmärgid ning siis üritame neid ideaalsel moel järgida. Nii siis, ongi lihtsam kohe end dieedi ideest lihtsam kukutada, kui pingutada ja asju teisiti näha. Oluline põhjus selleks on ka see, et uus olukord on ebamugav ja ei meeldi meile. Pingutus ei meeldi meile.
"Kõik Või Mitte Midagi"
Seetõttu inimesed hüppavadki tihti ühelt dieedilt teisele - kohe kui elu muutub ebamugavaks ja dieet nõuab pingutust, loobutakse vanast ja liigutakse uue dieedi juurde. Nii satutakse surnud ringi, kus pidevalt ollakse pingeseisundis, kuid tulemust ei ole ega ka tule. Dieet on alguses loomulikult lihtne, dieet aga hakkab tööle kui asi läheb ebamugavaks ja on vaja hakata kaalulangetamise nimel pingutama. Tõsine töö ei olegi niivõrd teistmoodi söömise harjutamisega või ideega dieedil olemisest, töö algab sellest, et muuta end dieedil olles vähem idealistlikeks ning tänu väikestele eksimustele mitte loobuda dieedist pikema eesmärgi nimel.
Dieedi pidajad hakkavad ideedi alguses kohe mängima mängu "Kõik Või Mitte Midagi". See tähendab seda, et kui terve päeva on oldud tublid - toitutud tervislikult, tehtud trenni - ning siis õhtul tuleb sisse eksimus - haaratakse kandikult küpsis või süüakse õhtusöögil rohkem kui plaanitud -, mis viib dieedipidaja spiraali, kus lüüakse käega, süüakse üle, patustatakse ja otsustatakse järgmisel päeval uuesti prioovida. "Kõik Või Mitte Midagi" mängu mängides kaotame alati. Iga korda.
Pole mitte mingit mõtet anda ülideklaratiivseid ja piiravaid lubadusi, näiteks "ma ei söö ühtegi snäkki peale kümmet õhtul" või "ma ei söö jäätist enam kunagi". Need lubadused ei tööta ja tekitavad nende vastu eksimisel - eksimusi tuleb aga ette 100% juhtudest - ahastust ja depessiooni. Pigem on tark anda lubadus, et ma söön õhtuti snäkke vähem ja püüan süüa vähe jäätist. Näiteks, kui stressis või emmotsioonide tagajärjel on harjumus süüa kilo jäätist korraga, siis progress on juba see, et süüa vaid pool kilo. Sama on trenniga: kui ei ole tuju minna trenni, ka 20 kätekõverdust või kilomeeter jalutust on progress.
Pole olemas "perfektset" trenni
Trennist üldiselt rääkides, siis on ka siin perfektsionism suurimaks vaenlaseks. Me tunneme tihti, et kui ei saa teha tervet tundi trenni - näiteks hilined jõusaali või väljakule ja aega on vaid 30 minutit -, siis pole üldse mõtet midagi teha. Pole olemas jälle perfektset trenni, kuid iga trenn, mille me teeme on parem kui perfektne trenn, mida me ei tee.
Üks strateegia, mis kindlasti toimib on see, et elame söögist söögini ja trennist trennini, mitte päeva või nädala kaupa. Dieet ei ole sõltuv ühest toidukorrast, vaid tuhandest toidukorrast. Üks eksimus ei tohiks panna kogu ideed ja mõtet dieedist küsimärgi alla. Elu mõte on liikuda edasi ja pidevalt ning jupi kaupa paraneda.
Nii siis ... jõuamegi tagasi meie selle aasta mantra juurde: progress, mitte perfektsioon. Muudame oma mõttemaailma ning hakkame elama selliselt, kus oluline on püüda olla parem igal järgmise söögi ja trenniga, isegi kui eelmine oli kaugel "perfektsest". Sööme parem 20% tervislikumalt kui mitte üldse, teeme pigem 10 minutit trenni, kui üldse ei tee.
