Paastulaager: koriseva kõhuga Kabli rannas
On neljapäeva pärastlõuna ja ma rüüpan viimase lonksu juurviljasupist teadmisega, et järgmine kord saan päris toidu maitset nautida heal juhul alles esmaspäeval. Samal õhtul koju jõudes on tuba meeldivaid söögilõhnu täis. “Ei,“ ütlen iseendale mõtteis, “eesmärk on eesmärk.“
Järgmisel hommikul alustan väikese seltskonnaga sõitu Pärnu maakonda, ühe armsa mereäärse küla poole. See vaikne koht on Kabli, kus ootab meid kolmepäevane paastulaager. Bensiinijaamas peatust tehes haaraksin meeleldi miskit šokolaadiletist, sest hommikusöögi asemel sai joodud paar klaasi vett. Kõht on tühi ning kahe ja poole tunnise autosõidu täidavad jututeemad, milleks on peamiselt Tallinna parimad kohvikud, Jamie Oliver ja lemmikretseptid. Pähe kerkib kahtlus ja küsimused: “Miks ma seda teen..?“
Värske adrulõhn ja korisev kõht
Kohale jõudes tervitab meid kohisev meri, värske adrulõhn ja armas palkidest majake. Sellest talumajast saab meie kodu. Uksele tuleb vastu noor ja rõõmsameelne Tuisuliiva perenaine Margit. Selgub, et kohe on plaanis minna väikesele Kabli ekskursioonile. Tõmban siis meretuule eest kaitseks mütsi pähe, kindad kätte ja hakkan vapralt koos teistega sammuma. Möödume kõigepealt pagaripoest, siis toidukauplusest. Mõtlen, et kas see on mingi nali või?! Olen 24 tundi olnud söömata ja nüüd pean seisma vana lagunenud maja ees, mille ajalugu oleks kindlasti väga huvitav kuulata, kui kõht ei koriseks, vahendab Telegram.ee.
Saan aru, et pean asja võtma rahulikult ning mitte ennast nälja kannatamisega traumeerima. Lugesin, et paastumise ajal tuleb endale öelda: “Minu kallis keha, nüüd sa toitud ainult taimeteedest, allikaveest ja energiast ehk prana’st ning armastusest, nuusutades lilleõisi ja värsket õhku.“ Niisiis proovingi ekskursioonilt tagasi jõudes praksuva kamina ning värske, maksa turgutamiseks mõeldud taimetee abil lõdvestuda. See õnnestub täitsa hästi.
Mõne aja pärast toimub väike koosolek, kus perenaine Margit seletab meile mõnda paastumise reeglit ning seda, kuidas paastust väljatulemine käib. “Paastumine uuendab keharakke, puhastab keha mürkidest ning tugevdab ka immuunsüsteemi,“ seisab infolehel, mille perenaine meile jagab. Paastu lõpetamisel tuleb mõned päevad veel juua vaid toormahla, süüa arbuusi ja püreesuppe, sest üleminek organismi sisemiselt toitumiselt välisele peab toimuma sujuvalt. Viimaks annab Margit kõigile klaasi vett, milles on neli lusikatäit naatriumkloriidi, mis peaks aitama sooltel puhastuda ehk maakeeli kõhu lahti tegema.
Kuna naha kaudu väljub palju mürke ja higistamine aitab kehal toksiinidest kiiremini lahti saada, siis on saun lahutamatu osa paastust. Minul on igatahes nälgimisest juba külmavärinad peal, seega otsustangi ette võtta väikese saunaprotseduuri. Suhteliselt raske ja ebameeldiv on istuda selles väikeses kuumas leiliruumis. Pea hakkab ringi käima ning ma otsustan juba pärast kümmet minutit sealt lahkuda. Viskan väikeseks puhkuseks pikali ning ärkan alles kolme tunni pärast.
Hägune algus…
Õhtuks on meile külla kutsutud hingamis- ja kristalliterapeut Heli-Mall, kes peab loengu vabastavast hingamisest ja looduslike kristallide mõjust inimesele. Tema jutt on huvitav, kuid mingi hetk saan aru, et suurem osa sellest läheb minust mööda. Olen justkui mingi udu sees ning kuulen vaid üksikuid sõnu: energiakeha, tšakrad, aura, hingamine… Lähen parem ja valan endale klaasi kurgivett ja vaatan aknast merre loojuvat päikest.
Mõne aja pärast palub Heli-Mall meil leida endale mugav asend ning silmad sulgeda. Püüan tema meditatsiooniteksti saatel lõdvestuda ja pea mõtetest tühjaks teha. See tekst tundub mulle kohati absurdne ning ma ei ole 100% kindel, mida ma täpselt tegema pean, kuid üllataval kombel on tunne pärast mediteerimist palju parem.
Uus hommik kujuneb katastroofiks. Ärgates on süda paha, sees keerab kohutavalt ja pea käib ringi. Tõusen vaikselt voodist püsti, kuid virvendav pilt sunnib mind tagasi istuma. Suudan vaid mõelda, et ehk oleks üks jahe dušš heaks turgutuseks ning võtan ette teekonna trepist alla saunaruumi. Terve aeg mõtlen vaid sellele, et pilt täiesti ära ei kaoks. Hoian kahe käega seinast kinni ja lasen jahedal veel enda peale voolata. Edasi on mälupilt kuidagi ähmane.
Kõik teised on läinud joogasse, mina istun köögis ja perenaine Margit mõõdab mu vererõhku. Tulemus on 92/48. Võtan lonksu kurgivett, mis ajab lausa oksele. Mul on tunne, et ei taha oma elus enam ühtegi kurki näha. Ma ei mõista, kuidas olen mina ainuke, kellel nii halb olla on. Möödun peeglist ja näen, et mu huuled on näoga ühte sulandunud ning värvitoon sarnaneb kõige enam valgele.
Energia „õhust ja armastusest“
Margit pakub mulle lusikatäie mett. Tunnen vist tõesõna, kuidas mu veresuhkru tase tõuseb ühe hetkega ning mesi mõjub nagu kokaiin filmis nähtud stseenides. Seega otsustan minna jalutama ja loodust nautima. Margit on minu pärast mures ja ütleb, et kui ma poole tunni pärast tagasi ei ole, siis ta tuleb mind otsima. Kuid mina tunnen ennast imelikul kombel lausa suurepäraselt.
Jõuangi umbes 30 minuti pärast tagasi, kui just on valminud värske taimetee, täna on see neerude tarbeks. Valan tee endale tassi ja lisan natukene mett. Tunnen endal paari kadedat pilku, justkui oleks ma “eriline“, kes võib tee sisse mett panna. Lähen viskan ennast mõnusa kevadise päikese alla pikali ja lihtsalt olen.
Hiljem võtan ette veel ühe pikema jalutuskäigu. Päike paistab soojalt, linnud laulavad ja tuju on tõeliselt hea. Märkan selle kevade esimest erkkollast liblikat, mis toob mulle naeratuse suule. Märkamatult olen jõudnud järgmisesse külla. Mõtlen, et huvitav, kust selline energia minusse tuli, kas nüüd ma siis toitungi vaid õhust ja armastusest?
Söök ei tulegi enam mõttesse
Õhtul arutame sõbraga, kui palju aega jääb meil üle, kui ei ole vaja toiduga tegeleda. Igapäevaselt võtab söök ja kõik sellega seonduv tohutult aega: kõigepealt mõtleme, mida valmistada, siis lähme poodi, et vajalikud toiduained osta, seejärel valmistamine, söömine ning koristamine. Paastulaagris asendan need tegevused lugemise, jalutamise, mõnusa jutuajamise ja puhkamisega.
Et vältida järgmisel hommikul õudusunenäo kordumist, joon perenaise soovitusel enne magamaminekut ühe tassi juurviljamahla. Täiesti märkamatult on käes pühapäev ehk viimane paastupäev. Söök ei tule isegi enam mõttesse ja meeleldi liitun seekord hommikuse joogatrenniga. Pärast seda joon veel viimase tassi teed, mille pakendile on seekord kirjutatud “Meelepuhastaja“.
Energiat on mõnusalt palju. Viskan enne ärasõitu ennast natukeseks päikese kätte pikali. Silman üht haneparve kolmnurgas põhja poole lendamas. Tundub, et kevad on tõesti saabumas ja mina lähen sellele vastu puhastunud keha ja uue energiaga. Sulen mõneks hetkeks silmad teadmisega, et loetud tundide pärast ootab mind kodus värske arbuus.
Autor: Stinne Loo
