TOIDURAAMAT | Pekid põlema ehk aasta parim dieeditekst: kuidas hästi magades, palju juues kõhnaks saada

21. sajandi maailmas, esimeses maailmas, arenenud maailmas, on vähe inimesi, kellele aegajaline askees, paast ja pekipõletus kasu ei tooks. Toidurikkalikkus paneb kõikide tervise ja kõhuümbermõõdu päevast päeva proovile. Meil on süüa, meile meeldib süüa, aga me ei oska seda teha. Bernadette Fisersi kirjutatud buklett “Väike raamat suurest kaalulangetamisest” on ühe korraga nii abimees kui ka meeldetuletaja.

Inimese kaalu suurimateks vaenlasteks on rumalus ja mõtte/keha laiskus. Selleks et olla normaalkaalus ja terve, tuleb järgida ülilihtsat võrrandit: normaalne, läbimõeldud söök + kehaline aktiivsus = pekivaba elu. Nii lihtne see ongi. Nüüd tuleb aga lähemalt vaadata, mis on tervislik ja sobilik toit ning mis on mõistlik aktiivsus. Siia juurde tuleb arvestada paar lisafaktorit, milleks on meie keha harjumused, kellaajad ja kogused.

Istuv eluviis, meid pidevalt ümbritsev meeletu infokogus, kiire elutempo ja võimaluste piiratus on toonud kaasa olukorra, kus me ei järgi enam kõige loomulikumaid reegleid. Loogika ütleb, et istuva töö ja eluga inimene võiks tarbida umbes 60–70% energiakogusest, mida teadus ette näeb. Meie aga toitume, nagu töötaksime põllul, tehases või ehitusel. Tarbime koguseid ja valmistoite, mis peidavad endas suhkrut, kaloreid ja aineid, mis tõstavad kaalu ja suurendavad pekikihti, isegi kui treenime viis korda nädalas ja jalutame kümneid kilometreid.

16. Reegel: “Ma söön normaalsuuruses portsjone”

Varasemalt jõulise kolmekohalise numbri kaalunud Austraalia kosmeetik Fisers pani kirja teose, mis võtab väga kerges vormis kokku loogika, tarkuse ja kombineerib selle oma kogemusega. Tulemuseks on tunniga läbi töötatav materjal, mis saab aga olema üsna piibelliku kaaluga dokument, kuhu saab nõu ja juhise saamiseks alati tagasi pöörduda. Fisersi soovitused ja tähelepanekud on lihtsad, nagu ka mõte, et sööma peaks normaalseid koguseid – vaid ühe taldrikutäie – ning tegema seda aeglaselt, kuna kõhu ja aju vahele ei ole meil installitud fiibrit, vaid tavaline kaabel, mis tähendab, et infovahetuse alustuseks kulub umbes 20 minutit.

9. Reegel: “Ma kõnnin päevas vähemalt 10 000 sammu

Trenn ei ole võluvits. See aitab kaasa, kuid ei ole kaalulangetamisel primaarne. Sport hoiab kindlasti kaalu ja tagab parema enesetunde. Samas ei aita trenn pekki sulatada, kuna tekitab isu, millele allume tänapäevases maailmas aina lihtsamalt. Ehk siis ikkagi on toit see, mis reguleerib meie suurust ning just toidu kvaliteedi ja variatiivsusega saame oma olukorda mõjutada. Näiteks pakub Fisers välja, et õhtusöögi ja hommikusöögi vahele peaks jääma 12 tundi paastu, mille ajal võib end veega turgutada. Selle mõte on, et kehal on puhkus ja ta saab kasutada talletatud energiat.

24. Reegel: “Nälg ei ole sõber”

Raamatu üks olulisemaid õpetusi kõikide reeglite ja ettepanekute valguses on aga see, et ärge üritage kohe kiirelt kõike saavutada. Oluline on elustiili muutus, mitte kiire kaalu jojo. Muutke järjest oma elustiili, nädalas üks asi: esimene nädal jalutage iga õhtu kaks kuni neli kilomeetrit, järgmine nädal loobuge soolast, kolmandal hakake paastuöid tegema ja nii edasi.

Raamatu kokkuvõte on lihtne: kuula oma keha ja toimi loogilist mõtlemist aluseks võttes. Ära kiirusta ja põe, kui vahel libastud. Raamat on soovituslik kirjandus ja abimees kõigile.