Dr Levin: Nii imelik kui see ka ei ole, aga tervisliku toitumise kontseptsioon on pankrotis

Meedias kiidetud tervislik toit, erinevad dieedid ja suur infomaht EI VÕRDU õige toitumine ja keegi enam ei tea, mis on tervislik toit, kirjutab tunnustatud arst Adik Levin uues raamatus "Dr Levini toitumistarkused". Tema räägib ÕIGEST toitumisest, mis sobib konkreetsele inimesele.

ÕIGE TOITUMINE

Kui küsida inimeste käest, mis on hea tervise alus, vastavad nad enamasti, et selleks on tervislik eluviis ja tervislik toit. Seepeale küsin ma alati, et mis on üldse tervislik toit. Vastused on alati lakoonilised: tasakaalustatud või balansseeritud. Seejärel küsin, mis on siis tasakaalustatud ja balansseeritud, ning vastused on alati Harju keskmise stiilis. Mitte mingisugust konkreetsust. Olen ikka ja jälle rõhutanud, et oleme jõudnud situatsiooni, kus keegi enam ei tea, mis on tervislik toit – julgen väita, et nii imelik kui see ka ei ole, aga tervisliku toitumise kontseptsioon on pankrotis.

Sobiva toitumise filosoofia on oma olemuselt väga ebaselge. Tohutult ilmub raamatuid ja artikleid, milles räägitakse toitumisest ning kõikjal näeme kasutatavat sõnapaari “tervislik toitumine”. Miks me nii tihti seda sõnapaari kasutame, kui me täpselt isegi ei tea, mida tervislik toitumine sisuliselt tähendab?

Lugematu hulk teadlasi on uurinud tervisliku toitumise olemust ja soovitused on seinast seina – ühed soovitavad liha palju süüa, teised ütlevad, et liha ei tohiks üldse süüa. Ühed soovitused räägivad, et toit tuleb teha organismile vastuvõetavaks seda soojendades ja hautades, teised ütlevad, et kõik peale toortoidu on vale. Ühest kohast loed, et kohv tõstab vererõhku, teisest kohast, et hoiab ära vähki.
Mida siis peab vaene inimene kogu selles infomüras tegema? Kas üldse peab dieeti pidama või võib suhu ajada kõike, mida süda ihkab?

Dieedist rääkides ja dieeti alustades peame kõigepealt selgeks tegema, mida dieet tähendab. Dieet pole sugugi vaid väikese kalorsusega toit, mis on mõeldud kehakaalu langetamiseks. Dieet on hoopiski toitumiskord, eriti teatud piirangutega toitumisrežiim, mille järgimise eesmärk on tervise parandamine, haiguste ennetamine, kehakaalu vähendamine või suurendamine vms. Seega on tegemist elustiiliga, nagu see originaalis kreeka keeles ka on – δίαιτα diaita – viis, kuidas elada. Teisisõnu: dieet on toitumissoovituste kogum, mis aitab inimesel püsida terve ja õnnelikuna.

Iga teine-kolmas inimene püüab ikka aeg-ajalt pidada mingit dieeti. Aga millist siis valida? Keegi on kokku arvutanud, et maailmas on enam kui 28 000 dieeti! Tänapäeva inforuumis on võimalik iga päev endale mõni uus dieet leida. Inimesed peavad dieeti, piinavad ennast, aga enamasti ei ole tulemused head – kaal ei lange, enesetunne ei parane, tervisehädad ei taandu. Või kui midagi positiivset juhtub, siis vaid lühiajaliselt.

Kus peitub edu võti? See on väga lihtsas kohas ja ühesainsas sõnas. Selleks on INDIVIDUAALSUS. Kui vaatame inimesi, näeme, et nad on erinevat kasvu, erineva kehakuju, näo ja nahatooniga. Üks ja sama kleit või püksid ei sobi sugugi kõigile. Miks siis arvatakse, et üks dieet võib sobida kõigile?

Mina olen tervisliku toitumise juba ammu ümber nimetanud ÕIGEKS TOITUMISEKS. Ja õige toitumine saab olla vaid see toitumine, mis konkreetsele inimesele sobib.

Toitumisega tegelev teadus teab inimese kohta justkui kõike – palju on organismis või rakus vett, palju kaaliumi ja palju naatriumi, mis on referentsväärtused. Me justkui teame inimese organismi koostist ja koostise tasakaalu. Teame, palju on vaja keskmiselt kaloreid igapäevaseks toimetulekuks ja palju mingi söök kaloreid sisaldab. Samuti teame toiduainetest justkui kõike – teame nende koostist ning võime iga toiduaine puhul kindlaks teha valkude, rasvade ja süsivesikute osakaalu.

Kas konkreetsele inimesele piim või lambaliha sobib või mitte? Kui palju ta kõikidest nendest loendamatutest ainetest omastab? See ongi tänapäeva kõige tähtsam ja huvitavam küsimus. Ja selle taga ongi iga indiviidi tervis, tema personaalne elustiil ja dieet.

Inimene on väga keeruline organism, mitte nagu masin, millele paneme kütuse sisse ja teame, et selle kütusekogusega sõidab masin nii palju kilomeetreid ja peab vastu nii palju aastaid.

Tean õblukesi naisterahvaid, kes söövad päeva jooksul mitu suurt sööki ja koogikuhilad sinna peale, aga on ometi piitspeenikesed. Mõni võib süüa segamini heeringat, kartulisalatit, kringlit ja praadi ning tunneb end seejuures enam-vähem hästi. Samas on palju inimesi, kes loevad iga suutäit, aga võtavad ikka kaalus juurde. Ja on inimesi, kes isegi kahe toiduaine koossöömisel tunnevad end pärast loiu ja jõuetuna. See kõik tuleneb sellest, et me oleme niivõrd erinevalt kokku pandud.

Ainevahetuse peatükis kirjeldatud põhitoitainete, vitamiinide ja mineraalide imendumine ja käitumine organismis on sama individuaalne kui iga inimese nägu või kehakuju. See, milline on meie seedesüsteemi bakterite kooslus ja omavaheline suhe, on rangelt individuaalne. Kas teate, et meie seedesüsteemis on umbes kahe kilogrammi jagu baktereid? See teeb kokku mitte tuhandeid, vaid lausa triljoneid baktereid, kes kõik töötavad selle heaks, et meie seedimine oleks korras. Aga nende triljonite „kõhuelanike“ kooslus – kuidas nad omavahel toime tulevad, mis neile meeldib, millega nad toime ei tule – on niivõrd erinev. Seetõttu tuleb ka dieedi pidamisel lähtuda ainult ja ainult individuaalsusest.

Miks sellist probleemi veel mõni aastakümme tagasi ei olnud, kuigi inimesed sõid sousti kartuliga ja jõid piima peale, ent ei kurtnud allergiate, kõhuhädade, seedimatuse jms üle? Ka kroonilisi haigusi oli oluliselt vähem. Vastus on väga selge ja ühene – muutunud on nii söödava toidu kogus kui ka toidu kvaliteet. Kumbki neist muutustest pole toimunud positiivses suunas.

Ajaloos tagasi minnes näeme, et näiteks eesti talupoeg sõi aastatuhandeid 10–15 erinevat toitu. Kusjuures toit oli mahetoit. Teiseks sõi ta piiratud hulga, mitte ei vitsutanud kõhtu täis nii, et halb olla. Kolmandaks tegi ta füüsilist tööd.

Praegu on kaubanduskeskuste toiduvalik selline, et ka parima tahtmise korral ei jõua ühe poeskäiguga hoomata kõiki uusi leiva-, juustu-, piimatoodete, vorstide jm sorte. Hoopis hulluks läheb asi siis, kui vaatame, mida kõike need toiduained sisaldavad.

On tehtud huvitavaid uuringuid, mis näitavad, et selleks, et uues kultuuris ellu jääda ja mitte oma tervist ära rikkuda ja et organism hakkaks seda uut toitu omastama, on vaja vähemalt 1500 aastat, mis on mitukümmend inimpõlve.

Olen kohanud selliseid inimesi, kellele sobivad eksootilised mereannid – kammkarbid ja rannakarbid. Nende sugupuu näitab, et nad on tulnud kusagilt sellisest piirkonnast, kus see toit on olemas olnud. Toon ühe konkreetse näite. Üks laps, kelle ema on eestlane ja isa itaallane, oli väga tundlik piimatoodetele. Alati, kui laps oli Eestis ja sõi piimatoite, läks ta kärna. Itaalias eksootilisi toite süües oli aga kõik korras. Järelikult oli ta saanud isalt teatud geenid, mis piimatooteid ei omastanud, küll aga olid sobivad mereannid. Alati tuleb seega vaadata laiemat pilti ja individuaalsust.

Kardinaalselt on muutunud toidu kvaliteet, puhas toit on suur haruldus ja sugugi mitte igapäevane nähtus. Kuidas me saamegi rääkida toidu kvaliteedist ja puhta toidu otsimisest, kui kogu aeg tuleb erinevatest kanalitest suhkruga või suhkruasendajatega limonaadide reklaame. On lausa kuritegelik, kui neid tooteid müüakse kooli puhvetis või kooli ümber on hamburgeriputkad. Usun, et paljud on teinud isegi sellist katset, et pannud kokakoola pudelisse roostetanud naela. Paari ööpäeva pärast on see nagu uus – koolajook on hävitanud kõik rooste. Kujutage siis ette, mida teeb seesama jook inimese organismis!

Seda, mis juhtub koolajookidel ja kartulikrõpsudel üles kasvanud laste põlvkonnaga vanaduses, ei oska keegi ütelda, sest neid uuringuid lihtsalt pole veel tehtud.

Mind paneb imestama, et inimesed laskuvad nii banaalse soovituseni: kui tahate tervislikult toituda, peab külmkapis olema viis rohelist asja. Mõte on ju hea, aga süüvime nüüd asjasse. Kui need viis asja on kasvanud mullas, kus on palju nitraate ja teisi tervist kahjustavaid ühendeid, siis lükkab see ju ümber tõsiasja, et iga roheline asi on automaatselt tervislik! Kui ostame kauba supermarketist, siis me enamasti ei tea, kes on selle kasvatanud, kus ja millistes tingimustes see on kasvanud, kuidas seda on hoitud, säilitatud ja transporditud.

Loomulikult oleks hea valida mahetoitu, aga paraku suurem osa inimestest lihtsalt ei saa seda endale lubada. Kas pole absurdne, et isegi igapäevaselt tööl käies ei saa me endale lubada täisväärtuslikku ja puhast toitu?

Sama on ka lihatoitudega. Kui mõni ettevõte tuleb välja uue liha- või kalatootega, kus on kirjas, et see on väga tervislik vorst või sink, sest seal on näiteks vähem rasva, siis sageli jääb kõrvale peamine küsimus – mis on selle toote peamised koostisained, kui palju on seal lisaaineid? Tekib paratamatult küsimus, kas see ikka on tervislik.

Õnneks on ka Euroopas hakanud inimesed aina rohkem rääkima individuaalsest toitumisest. Kord esinesin ma Euroopa Liidu tervishoiumuuseumite gastroenteroloogia spetsialistidele. Konverentsi lõppedes ütles korraldaja, et ma tõstatasin väga huvitava küsimuse. Et kui Euroopa Liidus on inimese õigused primaarsed ja iga inimest peetakse unikaalseks, siis toitumise osas võetakse kõiki Harju keskmise järgi. Siin ju ongi käärid! Räägitakse üht, aga tehakse midagi hoopis muud.
Juba päris palju aastaid tagasi sai räägitud tollase europarlamendi saadiku Siiri Oviiriga ja 2008. aasta valge raamatu raporti 10. punktis ongi kirjas, et inimestele peab hakkama individuaalselt lähenema. Nimelt tõstatas proua Siiri Oviir Euroopa Parlamendis selle küsimuse, mille tulemusena ilmuski valges raamatus see punkt number 10.

Miks on praegu ülim aeg rääkida individuaalsest lähenemisest? Aga sellepärast, et kroonilisi haigusi on palju ja keegi ei tea, mis on tervislik toitumine. Elu näitab, et kui hakkame individuaalselt toituma, siis see on parim võimalus enda aitamiseks.

Adik Levin "Dr Levini toitumistarkused", kirjastus Pilgrim