TOIDUREIS | "Minu Horvaatia" ABC ehk mida näha ja mida maitsta selles Vahemere riigis
A
Aadria meri on imeilus, sinine ja läbipaistev. Liivarandasid on vähe, aga lapikud kivikesed ei ole jalale üleliia piinavad peale astuda.
Arbuusid on siin prisked, magusad ja mahlased. Nad kasvavad igaühe tagaaias ja neid müüakse iga maja ees tänaval, veel värskest korjest pisut mullased.
Ajvar on erkoranž külmkaste punastest paprikatest ja baklažaanist.
Austrid on siin pirakad ja tõeliselt värsked, kui need karbid ainult lihtsamini lahti tuleksid.
B
Blitva ehk lehtpeet, kergelt praetuna koos keedukartulite ja küüslauguga, käib pea iga Horvaatia eine juurde.
Breskvice ehk virsikukujulised koogikesed näevad tõeliselt ilusad ja rõõmsad välja. Ideaalis võiks kasutada looduslikke toiduvärve ainult.
C
Cevapcic ehk hakklihavorstikesed on populaarsed nii Horvaatias kui lähemates naaberriikides ja on hea variant lastega reisijatele
D
Diocletianuse palee katab pea terve Spliti vanalinna, mis kindlasti tasub vaatamist
Dalmaatsia on imeline Horvaatia keskosa, kus asuvad kuulsamad linnad nagu Zadar, Split ja Dubrovnik
Dubrovnikusse polegi ma veel jõudnud, aga kuuldavasti tasub sinna kindlasti minna.
Domašni ehk kohalik saab Horvaatias täiesti uue tähenduse, kõik tuleb sealtsamast tagaaiast ja naabri käest ja kõrvalkülast, nii virsik, juust, mesi kui ka vein ja kangem kraam. Lahe, kas pole?
E
Eriti läbipaistev merevesi, kohe nii, et seisad kurguni vees ja võid hinnata kas küünelakk varvastel on ikka laitmatus korras.
Fritule pontšikuid müüakse igas saiapoes ja nurgakohvikus, rammusad ja värskelt eriti maitsvad
G
Grillimine on au sees ja seda Horvaatias juba osatakse. Näiteks Zadari ümbruses on levinud komme ajada terved lambad, sead või kanad vardasse ja siis hiigelgrillidel küpseks grillida. Grill käib ka iga maja juurde, olgu tegu eramu või kortermajaga.
Granaatõunad valmivad sügisel ja paisuvad sügispäikses ise lausa lõhki, seda lihtsam on mahlakaid seemneid hiljem kätte saada.
H
Hvala tähendab Horvaatia keeles „aitäh“. Peale toidualaste vajalike sõnade on see seni ainus sõna, mis mulle meelde on jäätnud Horvaadi keeles.
I
Istria on Horvaatia kõige ülemine piirkond mere ääres ja see on see kõige parem piirkond toiduhulludele. Aga ega teised piirkonnad ka palju alla jää, kui aus olla!
J
Jesenice Krilo on üks imepisike, hetkel peaaegu mahajäetud külakene Splitist veidi edasi, aga kes selle teekonna ette viitsib võtta, ei kahetse ma usun. Uskumatult vägevad vaated ja tõeliselt kohalik toit Konoba Bajsos (telli kindlasti ette, kui soovid pekat). PS! Kui sul on automaatkäigukangiga auto, siis ülessõitmiseks tasuks süsteem manuaali peale lülitada.
K
Kaheksajalga võib süüa Horvaatias kasvõi iga päev ja see teeb Horvaatia tõeliseks paradiisiks meiesuguste kaheksajala-armastajate jaoks. Turult võid osta värsket või suuremast toidupoest sügavkülmutatut, keeda see pehmeks ja tee salatit või grilli ära. Igal juhul on tulemus taevalik!
Konoba on Horvaatia vaste kohalikule söögikohale. Küsi parimate kohta kohalikelt!
Kalmaarid on teine mereand, mida Horvaatias endale kasvõi igapäev lubada võib ja mis taevalikult maitseb. Kasvõi kõige lihtsamalt, praetud viiludena, soola ja pipraga, ikka maitsev!
Koduveini (ikka see domašnii) võid osta tee ääres oma koduseid saadusi müüvatelt tädidelt suurtes plastmassist veepudelitega. Kusjuures, maitseb hästi ja mingit jama pole sinna sisse pandud, kõik käib ikka nii nagu muiste.
Kuna on Horvaatia rahaühik. Mündid on minu meelest maiuspala numismaatikutele, sest need on nii ilusti kaunistatud kalade ja oliiviokstega.
Krafne ehk moosisüdamega hiigelpontšikuid müüakse iga nurga peal. Tõelise magusasõbra ja kerge südametunnistusega magusasööjate jaoks :)
Kroštule on krõbedad õhukesed tuhksuhkrused küpsised, mida on mõnus randa või piknikule kaasa haarata.
Kulen on mõnus vürtsikas vorst, midagi vürtsikama saalami või chorizo moodi, aga mitte päris, ikka Horvaatia moodi! Tasub proovida.
L
Lambaliha on Horvaatias au sees ja maitseb hästi. Ja seda räägin mina kes ma lambaliha üleliia ei armasta. Aga kasukamaitset pole ollagi ja karakterit on küllaga. Proovi aeglaselt küpsetatud lamba pekat või grillitud tervet lammast.
Looduspargid on Horvaatias uhked. Kui aega piisavalt, siis tasub ette võtta. Kindlasti mõistlikum kevadel või sügisel, sest kui suvel on ligi 40 kraadi kuuma, siis võibolla pole matkamine nii nauditav.
M
Maraska kirsid on kohalik spetsialiteet ja sellest valmistatakse kodudes võrratut kirsinapsu. Küsi, proovi ja osta koju kaasa.
Melonid on Horvaatias nagu teisest maailmast. Lõhna tunned juba meetrite kauguselt ja magus maitse jääb veel nädalateks meelde.
Mesi on kohalikele tähtis. Tegelikult näis, et pooled peres, kellega kokku puutusime, tegid oma mett. Podstrana taga mäenõlval elav Maria ütles, et tema mesilased on hetkel üldse 200km kaugusel, sest seal õitsevad eriti head lilled. Ja kui õitseaeg läbi, siis tuuakse ka mesilased koos tarudega koju tagasi. Iga mesinik andis meile purgikese oma mett ka kaasa. Maitsesid hästi!
Must risoto on nii mõnegi konoba hittroog. Mustaks on risoto saanud tänu seepiatindile ja tihti on risotosse lisatud ka seepiat ennast. Küsi kohalikelt, kus on parim koht, ja proovi ära! Musta risoto retsept ja seepiatint on siin Umamis ka täiesti olemas.
Mereannid on siin ohtrad ja värsked ja neist juba puudu ei tule. Erinevad kalad, kaheksajalad, kalmaarid, merisiilikud, seepia, kõikvõimalikud karbid, austrid …
N
Nini rand on üks huvitav liivarand Zadari kandis. Enamus imelise sinise veega randasid on Horvaatias kivipõhjaga, aga Nini laguun on madala vee ja heleda liivapõhjaga mõnus pererand, kus saab end lisaboonusena ka ravimudaga kokku mäkerdada.
O
Oliiviõli on Horvaatias eriti mõnusalt rohune ja tummine. Kes sellist maitserohket õli eelistab, sel tasub Istrias oliiviõlisid otsida, Dalmaatsias ma sarnaselt head valikut ei näinud.
P
Peka on traditsiooniline Horvaatia roog või tegelikult hoopis toiduvalmistamise viis. Tegu on 3 tundi madalal temperatuuril küpsetamisega, mis toimub suures Horvaatia grillahjus plekist kupli all, mis on kaetud hõõguvate sütega. Selle roa peab alati päev ette tellima ja see on muidugi ka loogiline, kui pole isu rohkem kui 3 tundi oma toitu oodata. Pekat tehakse lambalihast, kanast või hoopis kaheksajalast.
Pršut on kohalik vaste vinnutatud singile prosciuttole, maitseb sama hästi nagu selle Itaalia vend.
Pag ja selle juustud (paški sir) – Pagi saar on kuulus oma soolatootmise poolest (juba üle 1000 aasta) ja oma toidukraami poolest. Eriti kuulus on Pagi saare juust Paški sir, mis on ühtlasi ka üldse kogu Horvaatia kõige kuulsam juust. Tegu on kõva ja tugevamaitselise lambapiima juustuga. Kivise pinnasega saarel pole lopsakat taimestikku, aga siin kasvavad edukalt erinevad ürdid, millele tuultega kandunud meresool lisab soolakust. Lambad toituvad neist meresoolastest ürtidest ja see muudab nende piima eriti maitserohkeks.
Seetõttu maksab Pagi saare lamba piim mitu korda rohkem, kui muu lambapiim Horvaatias. Lammastel on kivist aedikud, mis eemalt vaadates näevad välja, nagu oleks saar kaetud kivist pitsiga. Täiesti teistmoodi ja imeline vaatepilt. Lisaks juustule valmistatakse saarel, nagu ka mujal Horvaatias vinnutatud sinki pršuti (sarnane itaallaste prosciuttoga), aga Pagil kaetakse kogu sink musta pipraga. Valmivad ka veinid, väga mõnusad joomise veinid, ilma lisatud sulfiitideta. Magusad joogid pähklitest, meest (magus, aga kange nagu grappa), metsikust tillist jne. Ja siis veel prošec, mis maitseb nagu prosecco, aga on magus ja kange. Mina isiklikult eelistan kuiva proseccot.
Posedarje on armas kohalik kaluriküla Zadari lähedal. Näed, kuidas kohalikud elavad, ja saad sellest osa. Meile sai omaks tõeliselt äge vastuvõtt kohalikus peres, apartman Ivana´s, kus pererahvas – papa Bepo, poeg Ivica ja perenaine Danijela – valmistasid meile vägeva õhtusöögi. Ivica on kalur ja käib harpuuniga kala püüdmas. Tema päevasest saagist valmis Bepo ja Danijela käe all tõeline piduroog, millest meil oli au osa saada. Kui koju jõudsime, olid Bepol suurel grillil juba valminud erinevad kalad – angerjad, huntahvenad, kuldmerikogred ja meripoisurid.
Enne serveerimist puistas Bepo neile hakitud peterselli ja küüslaugu ja niristas üle oma pere valmistatud oliiviõliga. Danijela tõi lauale rannakarbi risotto, kartulitega valmistatud lehtpeedi (blitva, mida serveeritakse Horvaatias iga toidukorra juurde vist), värske salati paprikast, sibulast, tomatist ja kurgist, värsket saia. Magusaks kausitäis neidsamu oma aia viigimarju, mida rannas juba nautisime, ja magus arbuus. Kõrvale omavalmistatud veinid, marascino kirsinaps, mis oli lihtsalt võrratu, prooviks Kreeka pähkli ja mee napsud.
Podstrana on järgmine kohalik linnakene Spliti külje all. Siin on ka palju turiste, aga kui püsida keskuses ja käia näiteks rannas kalurite peol, siis saab kohalikust elust päris mõnusalt osa. Näed petanki mängivaid vanakesi, kes vahele napsu võtavad ja akordjoni saatel laulavad, proovid hiigelvannidest kohalikke mereande ja meetrise läbimõõduga pirukaid, kuuled kohalikku muusikat jne. Kellele vaated meeltmööda on, neile soovitan muusikust Karlo ja tema mesinikust ema Maria peetavat Seventh Heavenit ööbimiseks. Vaated garanteeritud nii päikselisel päeval kui tuledesäras öösel, ja neid saab nautida otse basseinist. Mis saaks veel parem olla?
R
Rovinji Istrias võitis mu südame mitme aasta eest ja on tänaseni eredalt meeles. Pea merel asuv iidne linn on tõeliselt võluv oma vanade kitsaste tänavate ja kivise sinise merega.
S
Sukošani nimeline väike külake oli Dalmaatsias meie esimene peatuspaik ja mulle ääretult meeldis. Turiste oli siin minimaalselt, aga elu sumises hommikust hilisööni. Pisike kivine vanalinn kitsaste tänavatega, väiksed rannad, sumisevad konobad, keskväljak pisikese kiriku, kohvikute ja restoranidega, mõned köögiviljamüüjad ja rohkem polegi vaja. Majutuseks soovitan väga Villa Danicat otse keskväljaku kõrval.
Split on linn, mida vähemalt nime pidi on vist küll kõik kuulnud. Tõeliselt suursugune ja tõeliselt vana (vanalinn on osaliselt lausa 2000 a vana) ja tõeliselt ägeda uhke rannapromenaadiga linn tasub kindlasti külastamist!
Š
Štrukli ehk kohupiima struudel oli Henri lemmikuks pagaritooteks Horvaatias. Aga tõesti – mõnusa õhukese tainaga ja mahlakalt kohupiimane.
Z
Zadar on järjekordne tõeliselt vana linn Dalmaatsias. Mina tutvusin kõige rohkem turuga ja turgu ümbritseva vanalinna osaga ja juba see jättis meeldejääva mulje. No selline rikkalik turg muidugi ei saagi ühele kulinaarile teisiti mõjuda.
T
Trühvlid, nii valged kui mustad, kasvavad Horvaatias mühinal. Külasta Istria sisemaa linnakesi, et neid proovida ja kaasa osta. Trühvlile on pühendatud ka sügiseseid pidustusi. Räägitakse, et nii mõnigi Itaalia märgi all müüdav trühvlitoode ei tule kuskilt mujalt kui Horvaatiast.
U
UNESCO maailmapärandisse kuulub Horvaatias lausa 8 erinevat kohta – 7 kultuuripärandit ja 1 looduspärand. Listi leiad siit.
V
Viigimarjad on siin nagu melonidki teiselt planeedilt. Aga mitte lillad, need on sama head nagu parimad Türgi või Kreeka omad. Hoopis rohelised on need, mida peaks kilode viisi Horvaatias tarbima, kuna need mahlased-magusad iludused on nii õrnad, et neid eksportida pole võimalik.
Virsikud on eriti kuulsad seal Podstrana kandis, mahlased ja magusad.
Vein on hea, eriti suure üllatuse tegid just need teede ääres müüdavad koduveinid. Dalmaatsia kandis olin pisut üllatunud, et poodides oli pigem ilma viinamarjasordita lauavein või hoopis naaberriikide veinid, kui tõeliselt hea ja soodne kohalik. Istrias oli olukord oluliselt parem siiski.
