Jäätise ajalugu ulatub aastatuhandete taha: jäätise leiutamise au kuulub hiinlastele ja pärslastele
Egiptuse vaaraod ostsid jääd sisse. Viiendal sajandil eKr müüdi vanas Kreekas Ateena turul mee ja puuviljaga segatud jäätorbikuid. Ajalooürikud pajatavad, et Rooma keiser Nero lasi I sajandil valmistada jahutavat maiust mägilumest, kärjemeest ja puuviljadest. Tänapäeva jäätised pärinevad ilmselt just nendest ammustest jäämaiustest, kirjutab Wikipedia.
Jäätist ning selle päritolu ümbritsevad paljud müüdid. Mõned usuvad, et jäätis kasvas välja jahutatud veinidest ning neid ümbritsenud veinist läbiimbunud jäätükkidest ning tõenäoliselt Pärsiast. Jahutatud veinid olid populaarsed Aleksander Suure ajal ning hiljem ka Rooma kõrgseltskonnas. Pärslased olid omandanud jää säilitamise tehnika suurtes loodusliku jahutusega yakhchal´itena tuntud külmikutes, kus lähimägedelt toodud jää säilis suveni.
400 aastat eKr leiutasid Pärslased erilise jahutatud pudingitaolise roa, mida valmistati roosiveest ning niitnuudlitest ning serveeriti suvel kuninglikule perekonnale. Jääd segati safrani, puuviljade ning paljude teiste maitseainetega. Praegugi Iraanis valmistatavat maiust faloodeh valmistati tärklisest (harilikult nisutärklisest). Tärklist keerutati sõelataolises seadmes, mille tulemusena tekkisid taigna keermed või tilgad, mida seejärel keedeti vees. Enne serveerimist segu külmutati ning segati roosivee ning sidrunitega.
Sorbee- ja jäätisemasina leiutamise au kuulub aga hiinlastele
Just hiinlased kallasid lume ja salpeetri segu üle siirupiga täidetud mahutite. Hiinlased segasid jääd suhkruga ning müüsid seda suvekuudel. Songide dünastia ajal hakkasid inimesed jääks külmutatava vee sisse segama mahla. Ka Indias ja Pakistanis segati värsket puuviljamahla mägedest toodud jää ja lumega. Piima hakati kasutama Yuan dünastia ajal ja selle tõid Hiina kultuuri mongolid. Enne seda ei olnud piim toiduainete hulgas eriti laialt levinud.
Piim ja piimatooted on Hiina köögis siiani vähelevinud. Rahvasuu väidab, et piimal põhineva jäätise saladusteni jõudis maailmarändur Marco Polo oma Hiina-reisi käigus, ning koju Itaaliasse jõudes sai jäätis koheselt ülipopulaarseks kõrgseltskonna maiuseks. Oma märkmetes ei väida Marco Polo aga kuskil, et oleks jäätise läände toonud. Tõenäoliselt jõudis jäätis lääneriikidesse läbi Sitsiilia araablaste käest. Jäätis oli Bagdadi kaliifide lemmikmagustoit. Araablased olid esimesed, kes lisasid jäätisele suhkrut ning tootsid seda kommertseesmärkidel – juba 10. sajandil olid neil olemas jäätisetehased ning jäätist müüdi kõikidel Araabia linnade turgudel. Jäätist toodeti külmutatud siirupist või piimast puuviljade ning pähklitega.
Itaaliast levis jäätis Prantsusmaale, Saksamaale ja eelmise sajandi alguseks ka Eestisse. Tööstuslikult hakati jäätist valmistama XIX sajandil, kuid Eestis alles 1932-34. aastal. Enne seda sai jäätist vaid üksikutest pealinna ja teiste suuremate Eesti linnade kohvikutest. Esimene Eesti jäätisevabrik tegutses Tartus ja selle rajaja Evald Rooma pani sellele nimeks Eskimo. Sellenimelist jäätist toodetakse tänaseni.
Üle tonniseid igapäevaseid jäätisekoguseid asuti Eestis tootma aga Tallinna külmhoones, mis asutati 1956. aastal. Ingmani jäätiste müüki Eestis alustati 1992. aastal. Eesti üks surimaid jäätise firmasid Balbiino loodi aga 1995. aastal.
Legend kuninga jäätisest
Ligi nelisada aastat tagasi korraldas Inglismaa kuningas Charles I banketi perele ja sõpradele. Eine, mis koosnes mitmetest delikatessidest, oli igati supertasemel, kuigi päeva nael – “graatsiline kulbitäis”, polnud veel serveeritud. Peale põhjalikke ettevalmistusi oli kuninga prantslasest peakokk leiutanud uudse roa, mis meenutas värskelt mahasadanud lund, kuid oli märkimisväärselt kreemjam ning magusam mistahes muust desserdist. Külalised olid meelitatud, nagu ka kuningas Charles I, kes pakkus koheselt kokale 500 naela aastas, et retsepti kasutataks ainult Kuningliku laua õhtusöökidel. Mõni aeg hiljem, aastal 1649, Charles I kahjuks hukati. Sellest ajast sai külmutatud dessertroa retsept avalikuks, kuna kokk, kelle nimi oli DeMirco, ei pidanud oma lubadust.
LOE LISAKS:
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Päevalehes aastal 2007.
