13 fakti humalatest: Umbes 8000 aastat humalat ei tuntud ja õlut valmistasid pruulmeistrid erinevate taimede, vürtside ja ürtidega

Tänases topelt- ja tripel-IPA’de ajastul tundub mõeldamatuna, et enamik õlle ajaloost ja arengust on toimunud ilma humalateta. Tõepoolest – umbes 8000 aastat valmistasid pruulmeistrid õlut erinevate taimede, vürtside ja ürtidega nagu nt kadakas, korainder, kuusk ja rosmariin, kasutades neid säilitusainete ja aroomide allikana.

Neid humalavabu jooke nimetatakse nüüd Gruit või Gruut. Ehkki tänapäeval ei leidu kuigi palju pruulmeistreid, kes ei kasuta humalat, võib selliseid leida nii Saksa kui Belgia õllede hulgas.

Meie praegune õllesõltuvus tuleneb paljuski laiast lõhnade ja maitsete buketist, mida pakuvad erinevad humalad. Ehkki laialt levinud arvamus kõlab, et kõik humalad on mõrud, pole see kaugeltki nii. Humalate profiilid on uskumatult erinevad, alates tugevast troopilisest puuviljast ja tsitrusemaitsest (nt Citra humalad) kuni valge veini ja tikrite taolise buketini (nt Nelson Sauvin), vahendab Pruulikeskus.ee.

Pakume sulle võimalust tutvuda veel 13 faktiga selle kohta, mida sa tõenäoliselt veel ei teadnud humalatest – parimast asjast, mis saab õllega juhtuda.

1. Humalad ja Plinius

Sa oled ehk kuulnud mälestusväärsest IPA stiilis õllest Russian River, kuid sa ei tea kes on Pliny ja miks on ta oluline seoses selle kõrgelthinnatud õllega? Tuleta meelde kõiki neid humalasi õllesid mis sulle meeldivad – kõige selle eest pead sa tänama vanemat Pliniust! Tema oli esimese teadaoleva humalate kirjelduse autor oma teatmeteoses „Naturalis Historia“, mis ilmus u aastal 80. Omamoodi põnev küsimus: mida kõike me oleks veel teada saanud, kui ta poleks hukkunud Vesuuvi purske läbi.

2. Humalased õlled said alguse Prantsusmaalt

Teadaolevalt olid prantsuse mungad Pikardias esimesed kes kasutasid humalaid õllepruulimisel aastal 822. Kui võtta arvesse õlle vähemalt 9000 aasta pikkust ajalugu, siis juhtus see ju alles üsna hiljuti. Kas oled kunagi näinud sõna houblon õllesildil? See on prantsuskeelne sõna, mis tähistab humalaid.

3. Vuihh! Kui haisvad humalad!

Pikki aastaid olin ma kindel, et Heineken paneb lisaks humalatele ka kanepit õllesse. Kuid hiljem sain aru, et kuna see tootja kasutab rohelisi pudeleid, siis saab õlu ultraviolett-kiirgust ning see langundab õlles lahustunud isomeriseeritud humala alfahappeid, pannes õlle kergelt haisema. Muuseas, humalad on sugulased kanepiga, ehkki mingeid sarnaseid mõjusid pole tuvastatud.

4. Humalaskaala ülemine ots

Rahvusvaheline kibedusineks IBU (International Bitterness Index) on mõeldud mõõtmaks õlle humalasisaldust või siis kibedust. Tänases õllemaailmas võib kohata näitajaid nullist tuhandeni. Kuid kui te isegi juhtute jooma õlut näitajaga 2000 IBU, siis te tegelikult ei tee enam ammu vaht, sest inimese keel on võimelin tajuma erinevusi maksimum tasemeni 120.

5. Saksamaa Humalausk (tonnide kaupa)

Saksamaa oli esimene riik kus on teada humalate kasutamine loodusliku säilitusainena juba XII sajandil. Ka tänapäeval on Saksamaa suurem humalatootja kui nt USA, tootes vastavalt 34 tuhat tonni ja 27 tuhat tonni aastas. Vaatamata kogu oma rikkale õlletootmis-traditsioonile jääb nt Belgia humalakasvatuse osas alles 20 kohale vaid 1200 tonniga aastas.

6. Head und!

Liiga paljude IPA’de joomine paneb su kindlasti magama, aga kas teadsid, et humalad ongi unerohuna kasutusel? Nt humalapadja kasutamine on vana nipp unetuse korral.

7. Happed ja humalad

Humalad jagunevad mõru- ja aroomihumalateks ning selle erinevuse tingivad kolm vaigulaadset komponentid humalakäbis: peamiselt alfahapped, kõrvuti beetahapete ja eeterlike õlidega. Mida vähem alfahappeid seda sobivam on antud humalasort aroomiandjaks, ja vastupidi – mida rohkem alfahappeid, seda sobivam on ta maitseandjaks. Üksikud nö õnnelikud humalad sobivad mõlemaks, nt Jaapanist pärit Sorachi Ace või USA looderannikult tulev Centennial.

8. Ettekandja, mu salatisse on humalaid sattunud!

Tänapäeval võib see kõlada veidralt, kuid vanad roomlased sõid humalat nagu tänapäeval sparglit. Neist on lausa kahju, sest toona veel ei tuntud selle roa kõrvale nii sobivat Hollandi kastet (Hollandaise).

9. Vääntaim, mitte ronitaim

Ehkki humalad ja viinapuud näivad sarnased, on nad erinevad. Humal kui vääntaim kasutab ronimiseks oma võrseid, mitte aga köitraage.

10. Naised eelkõige

Nö isashumalate õisikud ei sisalda ühtegi õllepruulimiseks vajalikku eeterlikku õli, mistõttu humalaid müügiks kasvatavad farmerid keskenduvad vaid humala emastaimedele.

11. Mis on hea kanadele, ei ole hea koduloomadele

Humalad mõjuvad hästi kanade seedesüsteemile, kuna hoiavad kahjulikke baktereid eemal soolestikust. Samas pole see üldse hea koertele või kassidele, põhjustades palavikku ja mõnikord lausa surma, nii et hoidke oma kodupruuli vahendid väljaspool oma lemmikute käpaulatust.

12. Säilitusaine küll, kuid kui hästi ta lõhnab!

Humalaid hakati õlleteos algselt kasutama kui looduslikku säilitusainet. Varem katsetati kõikvõimalike muude taimedega, kuid ajapikku saadi aru, et humalad aitavad õlle värskust parimal moel säilitada ning sellest sai õllevalmistamise püsikomponent. Hea näide selle kohta oli ohtra humala kasutamine Russian Imperial Stoudi valmistamisel, sest nii säilis see tume rüübe kogu pika tee Venemaale.

13. Eil vs õlu (ale vs beer): humalasõda

Kui Inglismaal hakati XV-XVI sajandil humalaid õlletootmises pruukima, siis toimus sel teemal ka avalik sõnavahetus. Humaldatud õllesid hakati märgistama terminiga „beer“, samas kui eiliks peeti linnaserohket rüübet, milles humalaid ei kasutatud. Ehkki humala kasutamise suhtes ei seatud kunagi sisse mingit üleriigilist keeldu, tehti seda mitmel pool kohtadel. Kuningas Henry VI olla olnud humalarohke õlle pooldaja ning see väidetavalt saigi otsustavaks õllepruulimise arengus.