Maailma taimetoitlaste ülestunnistused: Minust sai vegan seitsmeaastaselt!

Eesti Vegan Selts on oma kodulehel avaldanud lõike raamatust "Ma olen vegan", kus liha oma toidulaualt välja lõiganud inimesed põhjendavad oma valikuid, tutvustavad oma elu ja mõtteid.

Olen lapsvegan
Danny Cohen, Santa Monica, California

Olen lapsvegan. Kunagi saab minust meesvegan. Lapsvegan olemine võib vanematest sõltudes olla keeruline, aga saan hakkama. Täiskasvanuna ei ole minu arvates selle mitte tegemiseks ühtegi põhjust. Mind hämmastab, miks iga korralik täiskasvanu vegan pole. Kui isegi mina saan olla vegan koos vanematega, kes ei taha, et seda teeksin, võib vegan olla igaüks.

Minust sai vegan seitsmeaastaselt, kui avastasin VegKidsi ja see mu silmad avas. Mõte sellest, et olin loomi söönud, häiris mind väga. Sel suvel läksin lastele mõeldud veganite laagrisse (www.VeganCamp.org), kus elati nagu utoopias. Otsustasin, et hakkan veganiks. Nii elades tunnen palju rohkem rahu. Mu mõlemad vanemad püüavad selle osas minuga võidelda, aga tulen sellega rahumeelselt, kuid kindlalt toime. Vahel võib see raske olla, aga eetilisele toitumisele vastu hakata oleks raskem. Veganite laagris õppisin vegansušit valmistama ja teen seda peaaegu iga päev lõunasöögiks kooli kaasa. Toon toitu rohkemgi, et seda ka oma klassikaaslastega jagada, ja õpetan isegi teisi seda valmistama. Annan endast parima, et aidata teistel veganiks hakata või vähemalt panna neid tegema samme õiges suunas.

Kahjuks teevad asja kõige raskemaks mu vanemad. Kuna nad on veganluse vastu nii vaenulikud, olen õppinud enda eest vastutustundlikult hoolitsema. Tegin emale selgeks, et üheksandaks sünnipäevaks aktsepteerin kingitusena ainult riisikeetjat. Ütlesin talle, et kui saan temalt legosid või Transformereid, mida armastan, jäävad need avamata kasti ja lähevad raisku. Oma kümnendaks sünnipäevaks nõudsin kannmikserit, üheteistkümnendaks sünnipäevaks toidukuivatit. Kaheteistkümnendaks sünnipäevaks soovisin, et mu vanemad (kes on lahutatud) sööksid minuga koos õhtust Shojini veganrestoranis. Nad nautisid toitu, aga võitlevad endiselt veganluse vastu ja on kitsarinnalised.

Kuigi soovin, et ka mu vanemad hakkaksid veganiteks, olen õppinud päris hästi endale ise süüa tegema. Enamasti teen õhtusöögiks riisi, tofut ja brokolit ning lõunaks sušit. Kui mina tulen edukalt toime lapsveganina, suudavad veganiks hakata ka teised.

* * *

Olen hiline vegan
Loretta Westbrook, Raglan, Uus-Meremaa

Ma olen veganist medõde ja 65-aastane. 50-aastaselt veganiks hakkamine teeb minust väga hilise alustaja. Olen vegan eetilistel põhjustel, olles aru saanud, et loomad on kaunid mõtlevad ja tundvad olendid just nagu meie. Ma olen ka abikaasa, ema, vanaema ja vanavanaema. Endise talupidajana olen mitu aastat oma patte kahetsenud ja kurvastanud loomade pärast, keda ära kasutasin ja kuritarvitasin.

Kui veganlusega alustasin, siis mu peres teisi veganeid polnud ja olin kindel, et pere uskus, et olin aru kaotanud. Nüüd on neid minu suureks rõõmuks üsna mitu, nende seas mu armastatud abikaasa. Neist said veganid tasapisi, kui nad hakkasid ükshaaval nägema veganiks olemise õigsust. Mina pean veganiks saamist vaimseks teekonnaks ja austan elu pühadust väga. Loomad õpetavad meile, kuidas elada hetkes, ning rõõm on neid jälgida ja neilt õppida. Minu jaoks on vegan olemine kaastundlik valik, mis tähendab kogu meie elu ja planeedi austamist ning väärtustamist.

Olen vegan isegi oma unenägudes, seega on veganlus kindlasti juurdunud kogu mu olemusse. Üks veganiks olemise paljudest kasudest on see, et olen õppinud olema seiklushimulisem, laiendanud oma retseptivalikut ja avastanud mitmeid imelisi taimepõhiseid toite. Olen õppinud valmistama pähklipiima, juustu, agarist marmelaadi ja täisteraleiba, seega tunnen, et ei jää millestki ilma. Vastupidi, olen palju võitnud.

Mu vererõhk on endiselt hea, kolesteroolitase suurepärane, rauda on kehas piisavalt. Tegelikult ütles arst hiljuti, et mu veretestide tulemused on ühed parimatest, mida ta näinud on. Lisaks tunnen end hästi ja tean, et otsus avada süda ja veganiks hakata on olnud üks mu elu parimaid.

* * *

Olen veganema
Dubravka Vidmar, Horvaatia

Emaks olemine on raske töö. Sa lood kellelegi elu ja hoolitsed selle elu eest. Aga inimesest emadel on kindlasti lihtsam kui mitteinimesest emadel.

Erinevalt inimemadest orjastatakse, ekspluateeritakse ja piinatakse loomaemasid. Neilt võetakse lapsed, keda ootab sama saatus nagu neid endid. Nad kannatavad kogu elu, ainult selleks, et surma oodata.

Emaks olemine on küll raske, aga väärtuslik ja imeline töö. Minu veganiks saamise lugu on teistsugune. Ma pole nagu enamik emasid – selline, nagu ühiskond neid näha tahaks. Ma pole kunagi arvanud, et lastekasvatamine peaks olema hierarhiline, vaid olen alati tahtnud oma lapsega suhet, mis põhineks vastastikusel austusel ja võrdsusel. Võib-olla oli just seepärast minu jaoks loogiline veganiks hakata.

Minust sai vegan paar aastat hiljem kui mu tütrest. Ta oli umbes 13-aastane, kui veganiks hakkas ja loomade aitamises aktiivsemaks muutus. Rääkisime sellest palju ning ta selgitas mulle, kuidas loomi liha, piimatoodete, munade, mee, riiete, katsete, meelelahutuse jms pärast piinatakse ja ekspluateeritakse. Alguses olin nagu enamik inimesi ja ütlesin, et mul on liha vaja. Aga siis küsis ta minult: „Miks peaks keegi sinu ja su eine pärast surema?“. Sel hetkel olin tema üle nii uhke ja tundsin samal ajal enda pärast häbi, et sellises ekspluateerimises osalesin. Sellega me aga ei piirdunud. Lõpetasin liha söömise, aga sõin piimatooteid ja mune edasi. Arvasin, et taimetoitlaseks olemisest piisab ja et andsin oma osa loomade päästmisse. Aga mu tütar oli väga visa ja rääkis mulle, kuidas juust tuleb kannatavatelt emadelt, kelle lapsed on nendelt röövitud. Emadelt, kes armastavad oma lapsi sama palju nagu mina oma tütart. Siis sai minust viimaks ometi vegan – 10 aastat tagasi.

Pärast seda muutus minu jaoks kõik. Ma olen saanud aina teadlikumaks ennast ümbritsevatest kannatustest ja hakanud inimesi aktiivselt veganluse, spetsiesismi ja loomaõiguste osas harima. Kirjutasin isegi kaks väikest vegankokaraamatut.

Olen väga uhke veganema ühele inimesest aktivistile ja kahele seeniorist koerale, kes on võetud varjupaigast. Minu jaoks pole kunagi olnud raske hoolitseda kõigi oma laste eest: nende jaoks süüa teha või neid jalutama viia. Nad väärivad kogu maailma hoolitsust ja me anname neile kogu armastuse, mida endas kanname.

Olen väga õnnelik ja uhke veganema ning mu ainus soov oleks näha veganmaailma, kus kõik emad – inimesed ja mitteinimesed – saaksid koos oma lastega elada ühesugust õnne- ja armastusrohket elu. Tean, et jään alatiseks veganiks, sest ma ei taha enam iial ühtegi last, ema, isa, poega või teist elusolendit süüa ega ekspluateerida. Ja see ei ole ainult toitumine, vaid eluviis.

* * *

Olen eluaegne vegan
Coby Siegenthaler, Northridge, CA., 90-aastane

Sündisin Hollandis 90 aastat tagasi ja vanemad on mind sünnist saati vegetaarlasena kasvatanud. Kui ma veel õenduskoolis õppisin, tutvusin vegetaarlaste klubi kohtumisel ühe inseneritudengiga. Ka tema oli juba sünnist saati vegetaarlane. Armusime esimesest silmapilgust. Koos viisime oma loomaarmastuse ja vegetaarluse järgmisele tasemele ning hakkasime veganiteks.

Abiellusime, kolisime Ameerika Ühendriikidesse ja saime kaks imelist last. Hakkasime enda juures korraldama vegansöömaaegu, mis on toimunud juba aastaid. Neil päevadel mahtus kogu Los Angelese veganite kogukond meie elutuppa. Meid on regulaarselt külastanud väga austatud veganid, nagu dr Michael Klaper ja Howard Lyman, kes elavad meie külalistetoas, kui nad seoses oma sõnavõttudega Los Angeleses viibivad. Toitumis- ja fitnessiguru John Pierre elas aastaid tasuta meie kodus seni, kuni oma karjääri üles ehitas. Rohkete aastate jooksul oleme avanud oma südamed ja kodud väga paljudele.

Kandsime plakateid ja osalesime meeleavaldustel tsirkuste, karusnahakaupluste, tapamajade ja teiste kohtade ees, kus oli vaja inimesi informeerida. Osalesime aktiivselt ümbruskonna koerte ja kasside steriliseerimisel ja kastreerimisel. Reisisime isegi üle kogu riigi ja ka teistesse riikidesse, et külastada suuri veganüritusi. Oma südames olime mõlemad sünnist saati veganid. Reaalsuses olime sünnist saati vähemalt vegetaarlased tänu ajast ees olnud vanematele. Oleme olnud veganid kauem, kui enamik tänapäeva veganeid on elanud. Mu abikaasa Hans oli eluaegne vegan ja minagi olen vegan edasi.

Eelmisel aastal toimus Los Angeleses esimene veganite ball, kus mind valiti ballikuningannaks. Mulle ei meeldi liigne tähelepanu, aga see oli lõbus üritus ja minu jaoks tõeline au. Peaaegu kõik kohaletulnud olid piisavalt noored, et olla mu lapselapsed. Olen väga õnnelik, et olen saanud oma eluajal näha, kuidas maailm aina rohkem veganluse poole suundub. Mina olin vegan enne, kui see populaarseks muutus. Olen püüdnud aidata teistel selle kohta õppida. Nüüd on maailmas veganlust palju rohkem. Kui Los Angelesse kolisime, polnud seal veganrestorane. Äkki oli neid üks ja seejärel juba kaks. Nüüd on neid umbes sada. Tõepoolest, veganlus on edasi arenenud kogu siin kirjutava eluaegse vegani elu.

* * *

Olen veganbudist
Albert Mah, Perth, Austraalia

Kui olin väike poiss, hakkas mu isa müügiks kanu pidama. Päeval võisid nad vabalt ringi joosta, ööseks pandi linnud aita kinni. Mul oli kanade seas ka lemmik, kellel oli imeilus sulestik ja keda käisin iga päev paitamas. Ühel päeval otsustas mu isa äri sulgeda, sest see ei toonud piisavalt raha sisse. Ta ütles mulle, et kõik alles jäänud kanad tapetakse ükshaaval, nende seas ka minu lemmik. Järgnevatel päevadel anusin vanemaid, et nad teda ei tapaks, aga nad polnud nõus. Kui hukkamispäev kätte jõudis, palusin neil endiselt kana ellu jätta, kuid kahjuks nii ei läinud. Ta kõri lõigati läbi, ta tükeldati, küpsetati ära ja serveeriti laual. Olin nii kurb, et ei tahtnud tema liha süüa, aga vanemad sundisid mind seda tegema. See traumeeriv juhtum pani aluse mu hilisemale otsusele veganiks hakata.

Lapsena sõltusin aga täielikult vanematest, seega polnud mul valikut ja pidin loomi edasi sööma, püüdes juhtunut unustada. Palju aastaid hiljem töötasin pangas, kui mu mentor sattus tegelema ühe tapamaja laenu refinantseerimisega. Ta ütles, et peab töö hindamiseks seda kohta isiklikult külastama ja kutsus mind endaga kaasa. Läksime mõlemad sinna ja kohtusime juhatajaga. Ta ütles meile kohe, et me ei tohi tapmist pealt näha, sest see on liiga šokeeriv. Meid viidi tapamajas sobivasse kohta, kus saime korjuste töötlemist vaadata. Mäletan ikka veel nende kannatavate loomade karjeid, surma lõhna, verd ja monteerimisliini (või pigem lahtimonteerimisliini), mis ilmestas tööstusprotsessi toimimise tõhusust. Me mõlemad kaotasime järgmisteks päevadeks isu loomaliha järele, aga siis läks see üle ja jätkasin loomade söömist.

Murdepunkt tuli palju hiljem, kui hakkasin huvituma budismist, mis rõhutab, kui tähtis on mitte kannatusi valmistada, mitte tappa ning olla lahke ja kaastundlik kõigi elusolendite vastu. Pärast raamatu „The Great Compassion – Buddhism and Animal Rights“ lugemist sai minust kohe vegetaarlane. See oli aastal 2004. Viis aastat hiljem, 2009. aastal sai minust viimaks vegan, kui olin ennast piima-, muna-, karusnaha-, naha- ja teisi loomi ekspluateerivate tööstuste osas rohkem harinud. Olen õnnelik, et saan elada elu, kus on minimaalselt kahju ja maksimaalselt head. Soovin ainult, et oleksin varem veganiks hakanud.