Liivimaa Lihaveis: Aina enam tarbijaid ostab mahetoitu ka Eestis
Hiljuti ilmus Maitsed.ee-s tõlkeartikkel "Arvate, et mahetoit on parem kui tavaline? Mõelge uuesti!", kus jõuti üllatavale järeldusele, et mahetootmine on mõttetult kallis tegevus, mis koormab nii keskkonda kui inimeste rahakotte. Tegelikkus on aga hoopis see, et järjest enam tarbijaid eelistab mahemärgiga tooteid ning Eesti mahepõllumehed ei jõua niipalju toodangut anda, kui seda küsitakse.
Tavaarusaama järgi võrdub mahetootmine sellega, et lõpetatakse igasugune kemikaalide kasutamine, põllul kasvab peaasjalikult lopsakas umbrohi ja saak on niru. Tegelikult aga näitavad mahedalt haritud katsepõllud võrdset saagikust tavapõldudele, vahendas Liivimaa Lihaveis.
Meil on hulk mahepõllumehi, kes oma elu üle sugugi ei kurda. Ja pole ka põhjust: mahepiima hind on stabiilne, see pole langenud, ei sõltu Venemaa tõmbetuultest ega maailmaturul toimuvast. Vastupidi, näiteks Saaremaa lihatööstus otsib tikutulega taga mahepiima, millest valmistatud mahejuust osutus eksportturul väga edukaks tooteks.
Maheteravili, rüps ja raps on stabiilselt pea 50 protsenti kõrgema hinnaga kui tavateravili. Ja mis veelgi tähtsam – nõudlus kasvab koguaeg. Mitte kunagi varem pole Eesti maheteravilja müüjad oma kauba eest saanud nii kõrget hinda kui praegu. Ilmselt seda suuresti tänu TÜ Wiru Vili terminalile.
Ka lihasektoris on sama lugu - Liivimaa Lihaveis alustas eksporti väga kõrgete standarditega Rootsi turule ning tootjad, kes kasvatavad loomi vastavalt meie kvaliteedikavale, saavad oma veise eest jällegi kolmandiku kõrgemat hinda kui tavaveisekasvataja.
Kõige tähtsamad on teadmised
Mahelihaveisekasvatus on võrreldes teravilja-, piimatootmise ja aiandusega kõige vähema lisatöömahuga. Tõsi, põllumehel on vaja teadmisi ja oskusi. Peab olema maad, mullastikku peab tundma, loomi peab tundma ning vastavalt ilmastikule suutma karjatamist kiiresti ümberkorraldada. Loomad peavad olema õnnelikud nii suvel kui talvel ja nõnda see hea liha kasvabki!
Kusjuures õnnelikuks olemiseks pole vaja karjale ehitada kallist betoonlauta, vaid piisab kuivast puhtast küljealusest, piisavast hulgast söödast ja puhtast veest.
Kindlasti oleme kõik imetlenud umbrohuvaba viljapõldu ja laitnud mõttes põllumeest, kes näib pigem umbrohtu kasvatavat. Aga mõtleme, mis on umbrohuvabaduse hind. Inimene, kelle suvekodu ümber laiuvad näiteks rapsipõllud, on kindlasti saanud tunda eeskujuliku tavapõllumajandusega kaasas käivat lõputuna näivat mürgitamist. Mürgikogus, mis enne külvi, külvi ajal, taimede tärkamisel, võrsumisel ja õitsemise eel mulda aetakse, on muljetavaldav. See sunnib lapsed tuppa käsutama iga kord, kui tubli põllumees mürgipritsiga põllu peal tiirutab. Just selline otsene kontakt ja teadlikkuse kasv tavapõllumajanduse tumedamast poolest sunnib tarbijaid aina enam otsima poeletilt mahetoodet.
70 aastat koos põllumajandusmürkidega
Aastatuhandeid on põllumajanduses saadud hakkama kemikaalideta ning alles viimased 70 aastat on kasutatud põllumajanduses mürke. Pestitsiidide ja herbitsiidide tormiline tootearendus ei ole aga tulnud mitte nende tootjate üllast soovist maailma näljahäda leevendada, vaid sellest, et viimase maailmasõja lõppedes orienteerus seni keemiarelvi tootnud tööstus ümber põllumajanduskemikaalide tootmisele. Nende mürkide mõju ning kahju inimese tervisele on tõestatud. Herbitsiid Agent Orange, mis pidi idee järgi mõjuma vaid taimedele, mürgitas aga ka nii vietnamlased ja ameeriklased ning siiani sünnivad puudega lapsed piirkondades, kus mürki kasutati. Glüfosaadi kasutamise vilju me alles õpime tundma.
Sisuliselt oleme tänapäeval kõik põllumajanduskemikaalide katsejänesed ning meie käest isegi ei küsita, kas me seda soovime või mitte.
Mahedal on tulevikku!
Juba praegu kasutavad edumeelsed põldurid tavapõllunduses järjest enam mahetootmiselt ülevõetud võtteid – minimeeritakse mürgikasutust, kasvatatakse vahe- ja eelkultuure. On mõistetud, et nii on jätkusuutlikum ja ka odavam põldu harida. Aina enam saadakse aru, et mulla lõputu mürgitamine on pikas perspektiivis tupiktee, samas mulda ja selle olustikku poputades kasvab seal terve taim, mida sööb terve loom, kellelt saab head piima ja liha. Mahetootmise edukuse mõistmisele on hakanud järjest rohkem kaasa aitama ka nõudlus mahetoodete järele. See kasvab tasapisi, kuid järjekindlalt Eestis, seevastu eriti jõudsalt aga meie naabrite juures Skandinaavias.
Mis puutub küsimusse, kas Eestis on mahetootmisel tulevikku, siis meie omast kogemusest näeme, et jah, vägagi on. Tõsi, mahetootmine saab suureneda vaid koos tarbijate ja põllumeeste teadlikkuse kasvuga. Õnneks see tasapisi toimubki.
