Euroopas kavandatakse meetmeid toiduga saadavate transrasvade vähendamiseks

Vastvalminud Euroopa Komisjoni raport „Toidus ja elanike üldises dieedis sisalduvate transrasvhapete kohta“ analüüsib võimalusi toiduga saadavate transrasvhapete vähendamiseks. Raportis jõutakse järeldusele, et kõige tõhusam viis selleks on tööstuslike transrasvhapete sisaldusele piirnormi seadmine.

Mis on transrasvhapped ja kuidas nad tekivad?

Transrasvhappeid leidub looduslikult vähesel määral mõnedes toitudes (nt punases lihas ja piimatoodetes), samuti võivad need tekkida teatud rasvade tööstuslikul tootmisel. Tööstuslikult tekivad need eelkõige taimsete rasvade ja õlide osalise hüdrogeenimise käigus. 20. sajandi algul kasutusele võetud tööstusliku hüdrogeenimise protsess on suurendanud rasvade tootmist ja kasutamist kogu maailmas, vahendab Maablogi.

Hüdrogeenimine võimaldab vedelast taimeõlist saada sobiva konsistentsi, sulamistäpi ja kristalliseerumisomadustega hästisäiliva rasva. Kui hüdrogeenimine toimub osaliselt, tekivad mittesoovitavad transrasvhapped. Taimsete rasvade täieliku hüdrogeenimise käigus transrasvhappeid ei teki. Osaliselt hüdrogeenitud rasvu kasutatakse näiteks pagaritoodete, kondiitritoodete, teatud margariinide, rasvavõiete ja teiste sarnaste toodete, aga ka friteeritud ja külmutatud toodete koostisosana.

Tarbida nii vähe kui võimalik

Erinevad teadusuuringud on kinnitanud transrasvhapete negatiivset mõju tervisele nende tarbimisel suures koguses pikema aja vältel, eriti just südameveresoonkonna haigustesse haigestumise suurenemise riski. Seepärast on nii Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) kui ka uued Eesti toitumissoovitused soovitanud hoida toiduga saadavad transrasvhapete kogused nii väiksena kui võimalik, säilitades sealjuures mitmekülgset ja tasakaalustatud toitumist.

TNS Emori poolt läbiviidud uuringu „Eesti elanike toidukaupade ostueelistused ja hoiakud 2014“ tulemustest selgus, et kõige sagedamini soovivad tarbijad (neli-viis tarbijat kümnest) vältida toidus lisaks geneetiliselt muundatud koostisosadele ja lisaainetele ka transrasvhappeid. Samas puudub praegu tarbijatel võimalus saada pakendi märgistuselt teavet toidus sisalduvate transrasvhapete kohta, kuna kehtivad märgistamisnõuded ei kohusta tootjaid pakendil transrasvhappeid eraldi märgistama.

Euroopa Liidus tervikuna puudub hetkel regulatsioon transrasvhapete lubatud sisalduse ning selle märgistamise kohta toidu pakenditel. 2014. aasta lõpus hakkasid üle Euroopa kehtima uued toidumärgistamise nõuded, mis reguleerivad tarbijale antavat toidualast informatsiooni. Jõustunud määrus ei nõua, et toidu märgistusel oleks täpsustatud, mis liiki rasvaga on tegemist va küllastunud rasv. Selle tulemusena saab tarbija küll infot selle kohta, kui palju sisaldab toode rasva, kuid mitte seda, kas see sisaldab ka transrasvhappeid.

Tootjad vähendavad transrasvhapete sisaldust toodetes

Kuigi Eestis ei ole läbiviidud transrasvhapete saadavuse teemalist riskihinnangut, on läbiviidud mõned uuringud, mille käigus on hinnatud transrasvhapete sisaldust teatud toitudes. Samuti on uuritud tarbijate ootusi nende märgistamise osas toote pakendeil.

2011. aastal viisid Eesti Maaülikooli teadlased läbi uuringu jaekaubanduses müüdavate rasvasegu võiete, margariinide ja küpsetusmargariinide (kokku 26 kaubamärki) rasvhappelise koostise kohta. Erilist tähelepanu pöörati transrasvhapete sisaldusele. Rasvasegu võiete transrasvhapete sisaldus varieerus alates 1,18 protsendist kuni 9,08 protsendini, margariinide puhul alates 0,04 kuni 34,96 protsendini ning küpsetusmargariinide puhul alates 0,14 protsendist kuni 39,50 protsendini. Võrreldes mõni aasta varasemate andmetega oli 2011. aastaks tööstuslikult toodetud transrasvhapete sisaldus vähenenud. Vabatahtlik vähendamine on olnud vastus tarbijate ootustele.

Positiivne trend Eesti tootjate seas näitab, et teatud sektorites kasutatakse osaliselt hüdrogeenitud taimseid rasvu üha vähem ning enamik piimatööstusi neid ei kasuta. Riigi ja toiduainetööstuste vahel sõlmitud kokkuleppe alusel on teatud nimetusega toodetesse osaliselt hüdrogeenitud taimerasva lisamine keelatud. Nii ei tohi näiteks plombiir ja koorejäätis sisaldada taimseid rasvu, samuti kohukeste valmistamiseks kasutatav kohupiimamass. Kuid arenguruumi on, eelkõige pagaritoodete, jahust kondiitritoodete, pooltoodete jne puhul.

2014. aastal TNS Emori poolt läbiviidud „Toidu märgistuse uuringust“ selgus, et märgistusel soovitakse saada infot ka transrasvhapete sisalduse kohta. Sellist soovi avaldas 55% vastanutest.

Arutelud kehtiva õigusraamistiku muutmiseks Euroopa Liidus

Möödunud aasta juuni keskpaigas teatas USA transrasvhapete keelustamisest toidus[i]. Nüüd on arutelud transrasvhapete tarbimise vähendamise üle ees ootamas ka Euroopas.

Vastvalminud Euroopa Komisjoni raport esitab esialgse analüüsi EL tasandil rakendatavate võimalike meetmete tõhususe kohta. Raportis analüüsitakse võimalusi kehtestada kohustuslik märgistamise nõue või kohustuslik piirnorm, võimalusi sõlmida vabatahtlikke kokkuleppeid tootjatega või kehtestada siseriiklikke meetmeid liikmesriikide poolt.

Kohustusliku transrasvhapete märgistamise kui võimaliku meetme tõhusus sõltub mitmetest asjaoludest – tarbijate suutlikkusest saada aru märgistusel esitatud teabest, nende valmidusest maksta rohkem tervislikuma toidu eest. Samuti on sel juhul probleemiks pakendatama toitude mittemärgistamine. Lisaks peab arvestama, et juba praegu on pakenditel kohustuslikku nõutavat teavet väga palju.

Käitlejate ja riigi vahelised vabatahtlikud kokkulepped ei pruugi olla tõhusad probleemi lahendamisel. Sellise lähenemisviisi edu sõltub kaasamise ulatusest ning toidukäitlejate sotsiaalsest vastutusest. Toidukäitlejatel ei pruugi aga olla motivatsiooni järgida riiklikku transrasvhapete vähendamise poliitikat, kui konkureeritakse EL turu teistes osades toidukäitlejatega, kes pakuvad odavamaid tooted, mille transrasvhapete sisaldus on suur. Liikmesriikide tasandil tegutsemine võib vähendada küll transrasvhapete tarbitavat kogust, kuid sellega kaasneb kaupade vaba liikumise takistamine.

Transrasvhapete sisaldusele tuleks seada piirnorm

Raportis jõuti järeldusele, et toidus tööstuslike transrasvhapete sisalduse piirnormi kehtestamine EL-ülese õigusaktiga oleks rahvatervise, tarbijakaitse ja siseturu toimimise seisukohast kõige tõhusam meede.

Piirnormi kehtestamine aitaks kõige tõhusamalt tööstuslike transrasvhapete tarbitavat kogust vähendada ning hõlmaks nii pakendatud kui pakendamata tooteid. Õigete toitumisharjumuste korral võimaldaks see lähenemisviis kõige tõhusamalt täita EFSA soovitust tarbida transrasvhappeid „nii vähe kui võimalik.“

Tarbijatele pakutaks süstemaatiliselt tervislikumaid toiduvalikuid, ilma et nad peaksid eristama väiksema transrasvhapete sisaldusega tooteid. Võimalik kasu rahvatervisele oleks selle valiku puhul kõige suurem, kuna see hõlmaks kõiki tooteid ja transrasvhapete vähendamisest saaksid kasu ka vähemkindlustatud elanikkonnarühmad.

Ka Eesti on seisukohal, et transrasvhapete sisaldus toidus tuleks reguleerida õigusaktiga. Sellekohane otsus peaks aga sündima Euroopa Liidu tasemel, et mitte seada ühisel turul tegutsevaid tootjaid ebavõrdsesse konkurentsiolukorda.

Euroopa Komisjon jätkab transrasvhapete valdkonnas täieulatusliku mõjuhinnangu läbiviimisega.