Kes kardab taimetoitlast ehk Mis on vegefoobia?

Vegefoobia on mõiste, mis võeti kasutusele aastal 2001, tähistamaks inimeste hirmu ja viha eelkõige eetilise taimetoitluse/taimetoitlaste ees ning taimetoitlaste diskrimineerimist.

Enamik taimetoitlasi on kogenud loomseid tooteid tarbivate inimeste poolt halvustavat või naeruvääristavat suhtumist, eriti kui taimetoitlaseks on hakatud eetilistel põhjustel. Tihti keelduvad taimetoitlaste pered ning isegi lähimad sõbrad aktsepteerimast, et lihast, munast ja piimatoodetest on loobutud selleks, et loomade kannatustele mitte kaasa aidata, vahendab Vegan.ee.

Vegefoobia tuleneb uskumusest, et inimene on domineeriv liik ja seetõttu on tal õigus teisi liike enda heaks ära kasutada. Sellist suhtumist nimetatakse liigišovinismiks ehk spetsiesismiks (sellest mõistest kirjutan pikemalt mõnes tulevases blogipostituses). Vegefoobia eesmärgiks on seesugust suhtumist alal hoida, eitada, et tegemist on loomade ekspluateerimisega ja takistada alternatiivsete hoiakute teket.

Vegefoobia tuleneb uskumusest, et inimene on domineeriv liik ja seetõttu on tal õigus teisi liike enda heaks ära kasutada.

Vegefoobia ülistab lihasöömist enamasti selle maitse pärast. Kuna liha-, piima- ja munatooted maitsevad hästi, annab see automaatselt õigustuse loomi tappa ning neid ära kasutada. Samal ajal tehakse taimetoitu maha, seda peetakse maitsetuks, ühekülgseks, igavaks jne, ilma et ollakse nõus proovima mõnda huvitavat taimetoiduretsepti või restoranis tellima prooviks mõnda taimetoitu.

Tüüpilised vegefoobia ilmingud on taimetoitlaste üle nalja heitmine, nende marginaliseerimine ja isegi agressiivsus nende suhtes.

Süütu nali?

VegefoobiaVegefoobse käitumise näideteks on taimetoitlaste nimetamine murunäksijateks, idusööjateks, porgandinärijateks jms, aga ka kommentaariumides ette tulevad tüüplaused nagu „Taimetoitlus on üleminek mullatoidule!“, „Mees peab liha sööma, sest on muidu nõrguke!“, „Taimetoitlus on psüühiline hälve“, „Veganid söövad loomade eest toidu ära“ jne.

Näiliselt süütu ning lõbus naljaheitmine on tegelikkuses üks agressiooni vorme. Kui taimetoitlane nalja peale solvub, siis on see n-ö märk sellest, et inimene on tundlik ja ründav, mis annab omakorda aluse taimetoitlaste sildistamiseks, näiteks „Veganid peavad ennast teistest paremaks“, „Loomaõiguslased on radikaalsed skandaalitsejad“, „Taimetoitlased on nagu usuhullud“ jne. Selliste väljaütlemiste tulemusena ei julge paljud taimetoitlased oma põhimõtetest rääkida ning on sunnitud ka kõige lähedasemate inimeste seltskonnas oma veendumusi varjama.

Mõistega vegefoobia püütakse näidata, et selline suhtumine ei eristu kuidagi rassistlikest, homofoobsetest või seksistlikest väljaütlemistest ega käitumismustritest.

Mõistega vegefoobia püütakse näidata, et selline suhtumine ei eristu kuidagi rassistlikest, homofoobsetest või seksistlikest väljaütlemistest ega käitumismustritest. Näiteks peetakse taimetoitlust pigem naiste ettevõtmiseks, sest nn tõeline mees ei saa olla veganina mehelik ega sportlik. Eeldatakse, et taimetoitlastest mehed on nõrgukesed, kahvatud ja kõhnad. Lisaks tavapärasele negatiivsele suhtumisele, mis ühiskonnas taimetoitluse kohta ringi liigub, peavad taimetoitlastest mehed teadlikult või alateadlikult tegelema tõestamisega, et nad ei ole meestena kuidagi vähem mehed.

Ma tundisn ühte taimetoitlast, kes …

Ka taimetoitluse ebatervislikuks pidamine või isegi söömishäireks nimetamine on vegefoobia ilming. Seltskonnas või internetikommantaariumides on alati keegi, kes „tundis“ ühte taimetoitlast, kellel juuksed peast välja kukkusid, kes pimedaks jäi või kes suri noorelt (sest tavatoitujate seas ei ole ju iial ühtegi terviseprobleemidega inimest?!). Lisaks sellele leidub alati keegi, kes hakkab taimetoitlasele loengut pidama valkude või raua puudujäägist. Tavaliselt on seejuures tegemist inimesega, kellel puuduvad toitumisest igasugused taustteadmised. Kahjuks esineb aga sellist käitumist ka teadlikumate inimeste seas (arstid, toitumisteadlased), kes on lihtsalt otsustanud ignoreerida tänapäeva teadusuuringute tulemusi ning põhjalikku tõendusmaterjali, mis kinnitab hästi planeeritud taimetoitluse tervislikkust.

Sellised väljaütlemised hirmutavad inimesed taimetoitlusest eemale. Halvemal juhul hakkavad veganid isegi kahtlema taimse toitumise tervislikkuses. Tulemuseks on tihti see, et veganid ei julge näiteks perearsti juurde minna, sest igasuguste tervisehädade süüks pannakse pikemalt mõtlemata taimetoitlus.

Kõige rohkem kannatavad vegefoobia tõttu veganitest lapsevanemad, kes hirmutamise tulemusena ei julge oma lapsi taimetoitlastena üles kasvatada, vaatamata sellele, et suured ja tunnustatud terviseorganisatsioonid on taimetoitluse tunnistanud sobivaks igas eas inimestele.

Kõige rohkem kannatavad vegefoobia tõttu veganitest lapsevanemad, kes hirmutamise tulemusena ei julge oma lapsi taimetoitlastena üles kasvatada, vaatamata sellele, et suured ja tunnustatud terviseorganisatsioonid on taimetoitluse tunnistanud sobivaks igas eas inimestele. Kui lapsed siiski on taimetoitlased, vaadatakse lapsevanemaid kui koletisi, kes tegelevad laste piinamisega. Lisaks sellele tuleb pidevaid võitlusi pidada lasteaedade ning koolidega, et nad pakuksid lõunaks taimetoitu või vähemalt lubaksid oma toitu kaasa pakkida.

Eitamine

Üks vegefoobia vorme on taimetoitluse eitamine ning taimetoitlaste mitte märkamine. Näiteks leidub siiani restoranides väga vähe taimseid toite, kuigi taimetoitlasi on ühiskonnas iga aastaga üha rohkem. Samuti eirab meedia seda teemat, eriti eetilist veganlust. Vahel harva avaldatakse artikleid veganlusest kui dieedist (enamasti siiski konfliktsest vaatepunktist lähtudes). Kuid tavaliselt ignoreeritakse fakti, et veganlus ei ole dieet. Veganlus on eetiline maailmavaade, mis ei pea õigeks loomade ekspluateerimist inimeste vajaduste rahuldamiseks. Ja kuigi hästi planeeritud vegantoitumisel on mitmeid tervise-eeliseid võrreldes tavatoitumisega, on selle aluseks siiski loomadest hoolimine. Kuid sellist vaadet peetakse äärmuslikuks, ekstsentriliseks, normist kõrvalekaldumiseks, mistõttu on eetilisest veganlusest rääkimine liialt ebamugav, tihti kahjuks ka veganite enda jaoks.

Vegefoobia tingib ka taimetoitlaste seas teatud käitumismustreid:

• eitatakse, et ollakse taimetoitlased loomade pärast;
• taimetoitlusest räägitakse pehmemas vormis, vältides loomadest rääkimist, et inimesi n-ö mitte ära hirmutada;
• taimetoitlased peavad oma tundeid alla suruma, et mitte näida emotsionaalsete äärmuslastena;
• taimetoitlased peavad loomade söömist respekteerima, sest lihasöömine on väidetavalt inimese isiklik valik (kahjuks sea või lehma käest ei küsi keegi, kas ta on ka selle valikuga nõus).

Kui eetilistest taimetoitlusest ei räägita ega julgeta rääkida, siis ongi vegefoobia oma eesmärgi täitnud. Vegefoobia tulemusena väldivad taimetoitlased konflikti hirmus ka ise seda teemat või üritavad seda pehmendada. Kui nad aga julgevad eetilistest küsimustes sõna võtta, saavad nad naeruvääristamise või viha osaliseks. Just ühiskondliku negatiivsuse pärast ning suutmatusest sellega toime tulla, hakkavad paljud taimetoitlased taas liha ja teisi loomseid tooteid sööma.

Selleks, et olukorda muuta, tuleb ka taimetoitlastel endal märgata ja tunnistada vegefoobia olemasolu. Mida rohkem taimetoitlased oma veendumusi varjavad, seda jõulisemalt vegefoobia püsib, seda enam peetakse veganlust marginaalseks ning seda raskem on veganitel ennast mugavalt tunda. Tuleks meeles pidada, et lisaks küündimatusele või soovimatusele taimetoitlasi mõista, võib vegefoobia põhjusteks olla ka lihtsalt teadmatus. Siin on veganitel endal võimalik paljugi ära teha, et kaasinimeste teadlikkust tõsta. Kõige olulisem on seejuures loomulikult info jagamine veganluse ja loomade olukorra kohta.