Linnapõllundus: Miks levib maailmas soov kasvatada linnas porgandit ja tilli?
Linnaaiandus, linnapõllundus, geriljaaiandus, tarbeaiandus – mõte jääb samaks: kasvatada linnakeskkonnas endale toidukraami. Tänu „rikastavale” NSVLi ajale pole eestlased õnneks täielikult kaotanud neid toidukasvatamise teadmisi ega võõrdunud toidu ise kasvatamise oskustest – seda võrreldes paljude teiste arenenud riikidega.
Fakt on, et 1990ndate alguses, kui Eestis sai taas sinimustvalget lehvitada, lükati enamik kõikidest peenardest ja aedades olnud kartulimaadest kauniks golfimuruks. Viimase 2–3 aastaga on vaikselt hakanud peenrad ja kasvuhooned tagasi tulema. Enam ei ole tegu vajadusega enesele toitu kasvatada, vaid sooviga oma aiast head ja puhast toitu saada.
Linnas toidu kasvatamisel on ka selge pedagoogiline aspekt, sest vaid ise kasvatades saame teada, kuidas puu- ja juurviljad, ürdid ja muu kraam tegelikult kasvavad ja välja näevad. Lapsele söögi kasvatamise õpetamiseks pole vaja rohkem kui paari taime. Kohatunnet tekitava maamärgina võib toimida üksainus õunapuu ja nii edasi. Praegusaja hindade juures võiks igal inimesel midagi aknalaual idaneda ja kasvada. Usun, et peale klassikalise tubase ürdipeenra kasvatatakse ka tomateid, kurke, isegi kõrvitsaid kodus aknal ja rõdul. Tean inimest, kellel kasvavad rõdul kotis kartulid.
Eesti puhul võib linnapõllundusest rääkida mitte kui hipipärandist, vaid nõukogude aja omast, mis linlastele söögikasvatamise mõtte pähe on pannud. Majanduslikud tegurid mõjutavad inimeste otsuseid, ka neid, mis puudutavad söögi ise kasvatamist. Siiski oleks väär kalduda teise äärmusse ning seostada linnapõllundust vaid hädaaja ja kitsikusega.
Tartu maaülikoolis toimetav maastikuarhitekt Friedrich Kuhlmann räägib, et linnapõllundus Eestis rajaneb peamiselt neljal põhilisel suunal. Esiteks: vanast ajast jäänud aiandid ja ajalapid, mida peavad vanemad inimesed. Teiseks: uuesti loodud ühisaiad linnades. Kolmandaks: linnas toitu kasvatavad ettevõtted, nagu Grüne Fe. Neljandaks: restoranid, kes endale ise toitu kasvatavad või seda metsast korjamas käivad, nagu Aleksander Pädastes.
„Linnas toidu kasvatamine pole enam lihtsalt hipsterlik sõnakõlks või hullus. Tegu on liikumisega, mille siht on elada paremini ja tervislikumalt. Kui vaadata näiteks ökopoode, ei ole nende klientideks enam ammu vaid mõne subkultuuri esindajad. Kliendid sõidavad poe ette kallite autodega ning neid on igast eluvaldkonnast, vanusest, soost ja jõukusastmest,” selgitab Kuhlmann.
Kuhlmann lisab, et linnapõllunduse taga on termin food empathy ehk toiduempaatia, mis sisuliselt tähendab hoolivust sellest, kust toit tuleb, kuidas see on kasvatatud ja mida sisaldab. Uus linlik kultuur, mille esindajad on noored inimesed, nõuab omale võimalust toitu ise kasvatada.
„Kui vanematel inimestel on toidu kasvatamine Eestis vajaduspõhine sama palju kui harjumuslik, siis noored tahavad ära kasutada vaba pinda linnas – võtta need uuesti mõistlikku kasutusse aiamaana. Samas kui pind võetakse arendusse, liiguvad aiad järgmisse kohta. Idee ei kao sellega, kus asutakse,” lisab maastikuarhitekt.
Linnapõllundus ei ole vaid aknalaual millegi kasvatamine. Seda tuleks vaadata kui holistlikku süsteemi, kus iga liigutus kannab mitut eesmärki. Näiteks katustele ehitatud põllumaad kasvatavad toitu, ent samal ajal puhastavad õhku ja soojustavad maja katust. Aiamaadeks tehtud maalapid on ilusad vaadata ja rikastavad linna ökosüsteemi. Näiteks Londonis kasvatatakse ühe kaubanduskeskuse katusel mesilasi, mesi müüakse maha aga maja esikorruse delipoes.
Linnapõllundus kannab nii sotsiaalset, jätkusuutlikku kui ka pedagoogilist pitserit. Peapõhjus on ikkagi soov oma kätega midagi kasvatada ja puhast toitu nautida.
