Hispaanias elav eestlanna: 0-kilomeetri reegel ja hiigelsuur pannitäis armastust
Just nende sõnadega võtaksin ma kokku oma pisut teistmoodi Valentinipäeva, siin päikselises Valencias, Paella pealinnas, Hispaanias. Siia on minu mälestusi ja seiklusi täis, katkise ratta ja kulunud kattega kohver mind seekord toonud. Tervelt pooleks aastaks.
Tänane päev tõestas mulle jällegi, miks ma reisimist nii palavalt armastan, kuid sama palju ka vihkan. Vihkamine on suur sõna ja mulle ei ole kunagi meeldinud seda kasutada, kuid 'mitte meeldimise’' alla see tõenäoliselt lihtsalt ei kategoriseeruks. See tunne tekib mul alati esimesel ööl võõral maal. Peale elevust ja ootusärevust kohvri pakkimisel, sõprade ja perega hüvasti jätmist ning lennujaama ees, võõral maal. Teadmata täpselt kuhu poole peaksin suunduma.
Aga kui olen jõundud sinna, kus saan oma kohvri luku avada, et hambaharja ja oma lemmik t-särgi välja võtta, et magama minna, tabab mind alati selline halb tunne, mis mulle kunagi ei meeldi ja veel natukene enamgi. Mulle ei meeldi oma perekonnast lahkuda, teadmata mis mind ees ootab. Kas sobitun siia, kas leian endale oma inimesed ja kõik muu, mis sellega kaasneb. Ehitan endale alati tõelise kummituste lossi, kus kõik on halb. Kohe väga-väga halb.
Ja siis, täiesti ootamatult, tabab mind olukord, mis mulle jälle meelde tuletab, miks ma üldse reisin ja miks ma seda armastan.
Suurtel gurudel on kombeks öelda, et astu välja oma mugavustsoonist. Sest seal me leiame üles iseend, seal on kogu maagia, kus kõik söövad vikerkaari ja kakavad liblikaid. Ja ma arvasin, et üheskoos oma päevi näinud kohvriga ma teengi seda, igakord, kui jälle lennujaamas olen. Teadmata, mis täpselt saama hakkab. Aga tegelikult on see vist minu jaoks pisut tagurpidi.
Reisimine ongi minu mugavustsoon, kuhu ma iga paari aasta jooksul jälle sisse poen. Ega ma ei tunnista seda kellegile, isegi mitte iseendale, aga ehk on aeg. Aeg tunnistada, et kodus, pere keskel, tuttavatel tänavatel ja teamised sellest, kus oma lemmik toidupoes asuvad sai ja piimatooted, need on need asjad, millega ma veel ei suuda päriselt harjuda-leppida. Rohkem tõde oleks vist tegelikult, ma lihtsalt ei ole neile veel võimalust andnud.
Lihtsam on ju lahkuda, oma mugavasse tsooni, kus tänavad pole tuttavad ning täis võhivõõraid inimesi, kuid kus Sa tunned, et oled kodus. Tundmatul maal, mis kummalisel iroonilisel kombel on olnud minu koduks juba pea 7 aastat.
Paella - põhjus miks armastada reisimist
Nüüd siis päevast, mis tuletas mulle meelde, miks ma reisimist amastan. Sest sa kunagi ei tea, kuhu või kelle ellu sa võid sattuda. Täpsemalt kelle kööki.
Parandage mind, kui ma eksin, aga kas meil on Eestis toit, mille üle me oleme siiralt, kogu südamest uhked. Ka minu vanused, 30-aastased? Mille traditsioonide ja valmistamisviiside eest oleme loonud oma paarkümmend veebilehte ja võitleme selle eest, et WhatsAppis saaks olema emotsioon, mis näitaks tõelist audentset meie oma sööki. Verivorst? Hapukapsas? Kringel? Vist mitte?
Aga valencialaste paella on see. Suur osa sellest on traditsioonid, mis ei hõlmagi niivõrd selle tegemise viise, kui seda, et paellat ei tee sa kunagi üksi, iseendale. Vaid alati perele, sõpradele ja kogu söömisprotsess on lihtsalt sama oluline kui see, millist riisi sa kasutad.
Kuid teine pool on see, et sa kunagi ei eksperimenteeri. Sa kasutad sama toorainet, sama nõu vee mõõtmiseks, sama panni.
0-kilomeetri reegel, millest tegelikult ka paella ajalugu alguse sai. Tooraine, millest paella esialgu valmistati, oli kättesaadav 1 kilomeetri raadiuses. Seepärast kasutati algselt paellas vesirotte ja parte, sest seal kus riis kasvas, olid ka nemad. Lihtne, eks?
Kuid nii nagu kõigi teiste söökidega, on ka paella valmistamises kõige olulisem koostisosa armastus. Mitte lihtsalt näpuotsa täis, vaid terve panni jagu ja just see mind vaimustab ehk kõige enam. Tony, meie peakokk-perepoeg, kes täna meile paellat valmistas, rääkis mulle igast pisikesest etapist nii suure vaimustuse ja uhkustundega, et mul on raske seda sõnadesse panna. Ja ehk ma ei peagi nii väga püüdma, sest nii loomulik ning samas nii pühendunud toidu vamistamine, ongi ehk midagi, mida me peaks rohkem tegema. Perele, sõpradele, üksikule rändajale.
