DEBATT: Miks surub riik meile “paksumaksu”?
Fakt on see, et kogu maailma rahvastiku – aga üha jõulisemalt ka eestlaste - üheks suurimaks probleemiks on räige ülekaalulisus ja rasvumine. Selle taga on muutunud aeg ja harjumused ning muutumatuna säilinud kombed – me sööme ikka nii nagu töötaksime põllul või tehases, samal ajal kui veedame oma elu enamasti istudes või lesides. Hetkel pannakse Sotsiaalministeeriumis kokku toitumise Rohelist Raamatut, mis näeb ka ette nii öelda “paksumaksude” kehtestamist võimaluse suhkrutele ja rasvale,
"Ülekaalu ja rasvumise probleem on tõsine. Trend on, et tõuseb nende inimeste hulk, kes on ülekaalulised või rasvunud, eriti kiiresti kasvab selliste laste osakaal. Just hind on see, mis piirab mõnede toiduainete tarbimist, või, vastupidi, kui tahame, et inimesed näiteks rohkem köögivilju sööks, eriti Eesti puu- ja köögivilju, siis tuleb vastavalt ka nende hinda maksude abil langetada - need on need meetmed, mida me saame tarvitada," leiab näiteks Sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet.
Samal ajal on aga Eesti Toiduliidu juht Sirje Potisepp totaalselt ja selgelt sellistele maksudele vastu, öeldes, et “tarbijatele on loodud petlik pilt, nagu hakkaks toidumaksud kehtima ainult ebatervislikele toiduainetele. Täna kehtiv euroopa õigus ei võimalda maksustada üksikuid tooteid, vaid ainult koostisosi. Seega ei mõjuta näiteks suhkrumaks ainult maiustusi – selle kehtestamine tõstaks kõigi toidukaupade hinda, mille koostisse on lisatud suhkrut, muuhulgas kallineksid ka mitmed piima- ja leivatooted”.
Tooraine ehk suhkru, soola või mõne sellise tooraine maksustamine muudab kallimaks ainult kodumaised tooted. Samal ajal on Eestis poelettidel ohtralt importtooteid, mis hakkavad pakkuma tarbijale odavamat alternatiivi.
Lisaks ei toetavat Potisepa sõnul ükski uuring ega teiste riikide kogemus seda väidet, et läbi hinna ja maksude on võimalik panna inimesed tervislikult toituma ja kaalu kaotama, samuti rohkem liigutama. Potisepp lisab, et kui toidu maksustamine oleks nii efektiivne meede ülekaalulisuse vähendamisel nagu seda üritatakse kuvada, siis oleks see kasutusel juba enamikes riikides.
Uuringud näitavad selgelt, et “paksumaksud” ei tööta
Briti Majandusinstituut analüüsis Taanis 2011. aastal kehtestatud rasvamaksu kaasust ning leidis, et maksustamine ei ole olnud efektiivne viis selles väikeriigis rasvumisega võitlemiseks ning, et kasutuselevõetud strateegial oli imepisike mõju „ebatervisliku“ toidu tarbimise hulgale - 80% taanlastest ei muutnud oma tarbimisharjumusi üldse.
Uuring leidis veel, et rasvainete maksustamine koormab eelkõige madala sissetulekuga inimesi. Samuti märgib uuring, et tervisega seotud maksud on majanduslikult ebaefektiivsed - Taanis kasutuselevõetud toidu- ja joogimaksud tõstsid toiduainete hindasid, samal ajal aga jätmata suuremat jälge inimeste kehakaalule. Rasvamaksu tõttu muutsid mitmed taanlased aga enda tarbimismustrit, kuid mitte nii nagu neilt oodati - tarbijad vahetasid kallimad brändid odavamate vastu ning hakkasid poodlemas käima Saksamaal ja Rootsis. Riigil jäi saamata oodatud maksutulu.
Samamoodi ei töötanud Taanis üksikute toidugruppide väljavalimine ning nende diskrimineeriv maksustamine. Lisaks õiguslikult äärmiselt küsitavatele aspektidele on see ka kalorite tarbimise vaatenurgast ebaveenev. Näiteks Taanis maksustatud karastusjoogid moodustavad vähem kui 3% Euroopa keskmisest päevasest kaloraažist. Veel enam – statistika näitab, et erinevate EL liikmesriikide võrdluses ei ilmne seost karastusjookide tarbimise ja rasvumise määra vahel. Hollandis tarbitakse keskmiselt 632 ml karastusjooke päevas inimese kohta ent rasvumise määr on 16,1% - madal. Kreekas, kus karastusjooke tarvitatakse elaniku kohta 116 ml päevas, on rasvumise määr 41% - väga kõrge.
Teine näide paksumaksust ja selle ebaeffktiivsusest tuleb veelgi lähemalt, Soomest. Nimelt kehtestas meie põhjanaaber 2011. aastal magusamaksu - 95 eurosenti tootekilogrammi kohta -, mis tõstis Soome Maksumaksjate Liidu hinnangul jäätise hinda keskmiselt 50 eurosenti ühe liitri kohta. Euroopa Komisjon, sarnaselt Taani kaasusega, algatas mitu paralleelset ebaseadusliku riigiabi andmise menetlust, kuna maks diskrimineeris selgelt erinevate tootekategooriate ja toodete vahel -sarnase magususega ja suhkrusisaldusega tooteid maksustati erinevalt.
Peame sööma õigesti ja õigeid asju?
Paksumaksude teema on päevakorral kuna riigiametnike peas on tekkinud ilming, et raha paneb inimesed õigesti ja õigeid asju sööma. Siinkohal aga puudub tegelikult seos kallima hinna ja parema toitumise vahel – enamasti liiguvad inimesed veelgi odavamate ja halvemate alternatiivide poole ning seda eriti suurimas riskigrupis – madalapalgaliste riskigrupis - olevate inimeste puhul.
“Kui tubaka puhul on olemas selge seos kopsuvähi ning suitsetamise vahel, siis ühe või teise toiduaine ning ülekaalulisuse puhul seda väita ei saa,” mainib Potisepp.
Äärmiselt oluline on ka mõista, et söömine ei ole ainus ülekaalulise ja rasvumise põhjuseid. Meie kehakaalu mõjutavad suures osas ka geneetiline materjal, liikuvus ning ka unerežiim. Söömine 21. sajandil pakub meile liigseid kaloreid, mida meie väheliikuv elustiil ära ei suuda kulutada.
Eesti Geenivaramu vanemteadur Reedik Mägi hinnangul määravad geenid kehamassiindeksi varieeruvusest umbes poole ulatuses, ülejäänud poole määrab keskkond – söömisharjumused, füüsiline koormus ja muu säärane. “Reeglina saab paksuks minna see, kes sööb rohkem kui kulutab,” räägib Mägi.
Nüüd tekibki siis küsimus, et mis aga toimiks sellise hoovana, et inimesed hakkaksid kahe kõrva vahel analüüsima oma kehakaalu, tervislikku seisundit ning sellest tulenevalt potentsiaalse elu pikkust. Kui maksud ei sobi, siis mis sobiks?
Teavitus on üks asi, mis toimib. Tegemist on nukralt aeganõudva ja nüri tegevusega, kuid teavitamine tervislikust toidust, teavitamine liikumisvõimalustest ning ka kerge hirmutaktika ja surmaga ähvardamine toimib paremini kui rahaline karistus. Veel toimib tootjatepoolne pideva arendustegevus, mis vähendab roogades soola ja rasvasisaldust järk järgult. Seda tööd on Eesti tootjad ka tegemas.
Kõige olulisem on aga laste koolitamine õigesti toituma, rikkalikult toituma ning paremini liikuma. Siinkohal tuleb mängu kool ja õpetajad, sööklatädid ja treenerid, kes need harjumused lisaks kodusele kasvatusele noortele eluteele kaasa annavad.
Diskrimineeriv on ka mõelda, et sool või suhkur või rasvad, on halvad ja ebavajalikud toitained inimesele ning neid tuleb karta ja neist hoidud. Ühtegi toiduainet ei saa pidada halvaks või heaks, on vaid valed tarbimisharjumused. Liiter jäätist korraga õhtul teleka ees külitades on kindlasti vale toitumisharjumus, samas mõõdukas magustoit enne õhtust jalutuskäiku koeraga sobib iga toitumisnõustaja plaanidega.
“Igasuguste toidumaksude kehtestamine diskrimineeriv sellele osale ühiskonnast, kes oskavad oma igapäevases toitumises teha mõõdukaid ja tasakaalustatud valikuid,” lisab Potisepp.
Loo valguses tuleb mõista, et Sirje Potisepp seisab emalõvina tootjate huvide eest, Ivi Normet aga kogu Eesti rahva tervise eest. Samas ei saa mööda aga vaadata uuringutest ja teiste riikide kogemustest, mis selgelt kinnitavad, et “paksumaksud” täidavad vaid riigi rahakotti, rahvatervisele on mõju aga pehmelt öeldes tagasihoidlik.
