Toitumisterapeut annab nõu: jõulurõõmu päästmine peolaua ääres ehk kuidas pühadetoidust süümepiinadeta mõnu tunda

Pühade lähenedes võimenduvad hõrgutavad toidureklaamid ja pidusöögipakkumised ning nende vastandina ka hoiatavad kirjutised, kuidas tuleks jõulutoiduga piiri pidada, jälgida kaloreid ja pühademaiustused laiali jagada, Toidupangale annetada, ja kohati soovitataksegi näksida ainult tooreid köögivilju. Oijah!

Süüst puhas pole ka mina, sest igal aastal teeb keegi ettepaneku valgustada meeletu õgimisorgia eel mõne traditsioonilisse jõuludumenüüsse kuuluva roa komponentide patust poolt. Olengi siis nuputanud võimalikke viise, kuidas süüa nii, et ainevahetus suudaks hakkama saada suuremate jõulutoitude, sinna juurde kuuluva alkoholi ja maiustustega ning väldiks seedeprobleeme, mis rikuvad kogu pühaderõõmu.

Aga just rõõmust ja naudingust meil ongi sageli igapäevaelus puudu ja kõike seda ootame vastukaaluks pühadeajalt, mil saame veidi puhata, kohtuda oma pere, sugulaste ja sõpradega ning koos nautida toitu, mis oma traditsioonilisusega kinnitab nii meie rahvuslikku identiteeti kui ka annab meelerahu kiiresti muutuvas maailmas. Naudingud ja rõõm toidust on tänases maailmas kohati vastuolulised ja ka tagurlikud, selles domineerivad mõisted „tervislik“, „millegi vaba“, „millegi vähendatud sisaldusega“, „keskkonnasäästlik“, „planeedisõbralik“ jt. Nendes hoiakutes pole midagi halba, vastupidi, igapäevaelus peaksimegi neid järgima. Aga mis teeb siis pühad argipäevast erinevaks? Ja kuidas me üldse oleme sattunud selliste loosungite küüsi? Võib-olla oleme selle pisut unustanud, sest nn pühadetoidud on kättesaadavad aasta ringi, piparkoogid ja verivorstid tulevad müügile juba oktoobris ja nende ainukordsuse võlu on kadumas.