Toidukapi kasutaja: „Ma ei käiks siin, aga ma aitan lapselapsi. No ma ei vii neile ju igasugust nänni! Aga siit saab head kaupa.“
(3)„Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head,“ on Mait Vaik pannud väärt mõtte kord Sõpruse Puiestee laulusõnadesse. Tallinna keskturul Grossi poe taguses parklas ühe maja seina ääres asuva FudLoopi toidukapi juures leiab see õnnetõdemus õhtust õhtusse aina uuesti kinnitust.
Kell on 21 tuuris, taevas sirab superkuu, tuues või luues killukese romantikat muidu pimedasse argiõhtusse, vananaistesuve ilm on ilus, sääsed ei söö, herilased ei ründa, keegi ei karju (vähemalt praegu mitte), ohumärke õhus pole ja 30–40 reeglina tumedamates riietes inimest on rivistanud end paekivimüüritise äärde, kus seisavad leplikult ja lõpmata kannatlikult, oodates midagi tähtsat. Mõni ajab teistega juttu, teine seisab omaette, kuid üldiselt tundub, et kogu see seltskond on vähemalt nägupidi üksteisele teada-tuntud.
