Mida peaks teadma maisitärklisest?

Maisitärklis on peaaegu puhtalt süsivesik, milles ei leidu kiudaineid, valke ega rasvu. Seda kasutatakse naturaalse paksendajana toiduainetes ning kosmeetikas ja ravimitööstuses täidab maisitärklis täiteaine rolli.

Amülopektiin ja armuloos on maisitärklises leiduvad süsivesikud, millest üks on harulise, teine sirge ahelaga, aga mõlemad annavad geelja tulemuse, kui puutuvad kokku vedelikega. Seepärast kasutatakse maisitärklist kastmete, suppide, kissellide paksendamiseks ja see sobib ka kreemide paksendamiseks. Erinevalt kartulitärklisest tuleb maisitärklist vedelikule lisades seda ka paar minutit keeta, et see pakseneks.

Seda kollakat siidist jahu kasutataks ka maisisiirupi valmistamiseks, mil maisitärklis hüdrolüüsitakse ensüümide abil, et lagundada see glükoosiks, mis on veidi vähem magus kui tavaline lauasuhkur. Enamasti lisatakse maisisiirupile magususe suurendamiseks ka fruktoosi. Maisitärklise „isaks“ loetakse inglast Thomas Kingsfordi, kes 1840. aastatel arendas tehnoloogia, kuidas maisist leelise abil tööstuslikult tärklist eemaldada. Ameerikasse emigreerununa suutis ta seal koos pojaga asutada eduka ettevõtte.