Vähem räägitakse tunnetest toidu valmistamisel. Aga siin käib ka alati kaasas moraalitsemine, kuidas ikka peab ja tuleb seda teha hea tujuga ja vihastada seejuures ei või, sest „sinu tunne läheb toidu sisse“. Viimasel ajal olen aga aru saanud, et aitab nüüd küll sellest „peab’ist“ ja „tuleb-teha’st“. Tegelikult on ehe tunne palju rohkem väärt. Kui olen vihane ja segan korraks natuke hoogsamalt, ei juhtu ei selle supi ega tainaga, mida sõtkuda on vaja, midagi. Tõsi, on hella kohtlemist ootavaid roogi ja tainaid, mida ei saa kohe mitte üle segada, muidu muutuvad need sitkeks nagu viha ise, siis aga ... kui sa seda tead, suudab igaüks end ikkagi kokku võtta ja endale aru anda, et supp ega sööjad pole selles tundes küll süüdi.

Lopergune pannkook on kordi armsam kui masinas küpsetatud tuimalt täpne ringike.

Sedasi annab igapäevaelu köögis kokkajale teada, mis temaga tegelikult toimub. Ja samas on söögitegijal teatud määral ka võimu otsustada, mida ta süüa teeb. Ja seegi käib tunde ja mõtte ühistööna ja enamasti on sellega seotud kõik pereliikmedki. Mis on tervislik, mis kellelegi maitseb, mille isu kellelgi täna on, kes teeb kompromisse ja kes kohe üldse ei tee seda täna mitte ... Ja viimaks otsustab pliidi taga olija, mida ta viitsib, jaksab, tahab täna teha ja kas parasjagu on loomise vaib peal või iseenesest sujub kõik kui rooga armastusega üle külvates. Sööjad ei saa sellest tihtipeale arugi, sest no alati ei tule kook ühtemoodi hea välja ja kaste läheb teinekord untsu. Lopergune pannkook on kordi armsam kui masinas küpsetatud tuimalt täpne ringike. Vahel saab määravaks see, mis on parasjagu poes oma parimas olekus. Nii ongi ainuke kehv toit ainult see, mis on tegemata jäänud toit.

Kuldset sügist!

Uus Oma Maitse erinumber Köögiviljaroad on kohe-kohe valmis saamas. Ajakirja tellijatele tuleb see automaatselt postkasti. Kel huvi suur ja tellija veel ei ole, siis saab seda omale vormistada siin: https://omamaitse.ee/erinumber.