Sommeljee annab nõu: kas eelistada väikeste veinimajade või hoopis suurtootjate veine? Millised on plussid-miinused?

Kaupluste veiniriiulid näevad küll kirju-mirjud välja, kuid tegelikult ruulib nende sadade siltide taga vaid paarkümmend megasuurt veinitehast ja pisikesi nn käsitöötootjaid leiab sealt vaid käputäie. Kas väikeste veinitootjate veinid on kvaliteetsemad ning suured tootjad teevad vaid ilmetut masstoodangut?

Tõsi on, et suurtootjatel on juhtida hiiglaslikud viinamarjaistandused, ulatuslikud veinitehased ja modernsed tootmisliinid, mis töötavad katkematult 24/7, kasutades selleks tipptasemel tehnoloogiaid ja automatiseeritud protsesse. Masstootmine tähendab stabiilset kvaliteeti ka tohutute koguste puhul. Näiteks giganttootja E. & J. Gallo toodab aastas ligikaudu 900 miljonit pudelit veini ning tema tehastes meisterdatud veinidel on üle 60 erineva brändi nime, nendest siinmail tuntumad Carlo Rossi, Barefoot ja Turning Leaf. Huvitaval kombel võib Gallo veiniimpeeriumi nimetada pere omanduses olevaks ettevõtteks, sest iga järgnev põlvkond on selle loomisest saadik tahtnud oma vanematelt veiniäri üle võtta. Seega kui turunduslikelt veinibrošüüridelt leiad selliseid võlusõnu nagu „pere omanduses olev veinimaja“, siis tea, et see võib tõepoolest tähendada tibatillukest veinifarmi, aga teinekord ka hiiglaslikku veiniäri. Meil populaarsed Törley, Henkelli, Freixenet’ ja Mionetto vahuveinid kuuluvad ühte kontserni, mis tänasel päeval võidab tõenäoliselt maailma suurima vahuveinitootja tiitli. Kuigi need veinid valmistatakse kõik eri riikides, siis juhib kogu show’d ikkagi peakontor Saksamaal ja paneb mõtlema, kas otsuste langetamisel lähtuvad bossid Excelis olevatest numbritest ja kasuminumbrite tõusust või on oluline ka kvaliteedi kasv samas korrelatsioonis. Ju on siin ühendatud nii üks kui ka teine.