JUHTKIRI | Dopamiinisuvi saabub alati, spetsiaalselt selleks lillegi liigutamata

Puhkuse ajal põhjustavad osad kõige tavalisemad ja harilikumad asjad suurt õnnetunnet. Võib-olla tuleb see sellest, et on aega väikeseid pisiasju rohkem märgata, võib-olla on asi lihtsalt suves endas.

Ühel pühapäeval vaatasid pärast nädalast reisi mulle aias vastu nii äsja õitsema löönud suvelilled kui ka rida tegemata töid. Need kaks asja kõrvuti tekitasid eriti närvidele käiva tunde, sest ilu ei tahtnud enam välja paista, tagaaia hekialusest sirgusid taeva poole eriti pikad nõgesed ja mööda maad vohas aeda laiali rammus vesihein. Ometi lõin ma sellele vaatepildile silmapilk käega, kui sain aias ringi mütata koos lastelastega. Tühja sest peenrast, küll jõuab!

Minu mõlema lapse peres juhivad pesakondade eluplaane praegu pisipõngerjate magamisgraafikud ja söömisajad. Sel ajal igatsevad rutiinile allutatud vanemad mingigi leevenduse järele. Ja kuigi vanavanemad on enamasti ka ise töised, siis võtavad nad lapselapsi ikka hoida, kui vähegi saavad. Nii minagi. Süda sulab iga kord juba ette, kui aegu selleks alles sobitame. Ilmselt vallandub kehas doos dopamiini.