Kooliaiad on tagasi! Rohenäpluse kasvatamine ühendab õppimise ja kogemise ning annab lastele päriselt arusaamise, kuidas toit kasvab

Kooliaiad muutuvad jälle tähtsaks ja toimivad kui parim kogemusõpe või teraapiavahend.

Sõnades me räägime, kui keskkonnateadlikud ja rohemõtteviisi pooldajad me oleme – sageli päris siiralt seda ka ise uskudes. Aga samal ajal käsime lastel kohe käed puhtaks pesta, kui küünealused on mullased, ega luba neil rohukõrtki närida. Seda teab ka igaüks, et üle muru ei ole linnakeskkonnas viisakas minna. Ühiskonna normid sõna otseses mõttes hoiavad meid loodusest eemale.

Ega see vaid meil nii ole. Mitte ilmaasjata ei ole Londoni kuulsa Boroughi turu kodulehel näha kurtmist, kuidas lapsed ei suuda enam sibulat ära tunda. Vahel on Lääne-Euroopa lastele vaja ka selgitada, mis on labidas ja mida tehakse rehaga. Siin maanurgas seda veel õnneks teatakse, kuid meilgi õpetatakse kutsekoolitasemel praegu vikatiga niitmist ja pahatihti on näha seda, kuidas põhikoolilapsed saavad alles koolis esimest korda ise noa kätte võtta ja sellega lõigata.