Piimateaduse lugu saab alguse ürgveisest ehk tarvast, kes kodustati viis tuhat aastat enne meie ajaarvamist Euroopas ja Kesk-Aasias. Inimese seedesüsteem kohanes piimaga ja arenes välja geneetiline võime piimasuhkrut ehk laktoosi lagundada ka täiskasvanueas. Laktoosi seedimine tähendas tohutut eelist ellu jääda nende ees, kes ei saanud piima söögiks kasutada. Piimaandjad olid reeglina rohusööjad, kes ei konkureerinud inimesega toidu vallas. Lisaks piimale kasutati nende veojõudu, liha, rupse (nt maks, süda, jt), nahka, luid, sarvi, villa jm.