PEATOIMETAJA VEERG. Odav ja kallis toit
Toit ja raha on omavahel äärmiselt seotud. Mõlema omamine näitab ühiskondlikku staatust ja kuigi arusaamu elust on püütud trügida laiema skaala peale ja raha osa olulistes asjades vähendada, toimib kõik vastupidi.
Raha ja toidu väärtusega ohjeldatakse terveid ühiskondi. Nõukaajal oli defitsiidi tekitamine või lausa toidupuudus selleks vahendiks, millega inimesi distsiplineerida, ohjes hoida. Nüüd on sarnase olukorra kohta teateid tulnud Põhja-Koreast. Läänes aga mängitakse hõlpsa toidu kättesaadavuse ning Michelini tärnidega. Mõlemad on toredad, kui toidu kättesaadavus on mõistlik ja seal ei taotleta selliseid liialdusi nagu igavene säilivus. Viimane oleks majanduslikult küll super, aga inimese keha, paha lugu küll!, ei ole nii kiiresti võimeline ümber kohanema – või kas üldse kohaneb! Ja just siinkohal me kaotame selge mõtlemise. Kas süüa head normaalset toitu või teenida raha? Need eesmärgid ei pruugi sugugi kokku langeda.
Michelini restoranis söömine näitab eelkõige staatust – mitte igaühele kättesaadavust. On suur hulk inimesi, kas tahavad end selles keskkonnas näidata ja imetleda lasta. Need road ja restoranid ise ongi imetlust väärt ka! Samal ajal kühveldavad massid maailmas sisse ühetaolist kotletisaia, et saaks kõhu kiiresti täis ja rahu majja. Ülesöömine on lihtne tulema ja taju normaalsest olekust taas justkui haihtunud.
Michelini restoranis söömine näitab eelkõige staatust – mitte igaühele kättesaadavust.
Seesama võitlus ja keerukad valikud toimuvad ka koduse toidulaua taga. On suur vahe, kas jooksen, võileib hambus, hommikuti ringi – kohutaval kiire on ju – või söön rahulikult kõhu täis, et päeva justkui omaette rituaaliga alustada – mis sellest, et aeg on kallis. Vähem tähtis pole ka lauakate. Mõelge vaid kirele ilusaid nõusid koguda või vastupidi – mitte kunagi neid koguda ja pidada neid mõttetuteks asjakesteks või siis lihtsalt hädavajalikuks, argiseks. Nii, nagu suhtume toitu ja lauakattesse, sellised me oleme ka ise. Vaadake vaid ringi, kuidas inimesed söövad!
Kõik need meeleolud toidavad ka vaimu, mõtteid ja tundeid – ja panevad meid toitu ja elu kas seedima või mitte seedima, tekitavad ummistusi (vaimseid kriise) või vastupidi (mõttetut loba). Eesti keeles on mugav seda mõista, sest eluolude „seedimise“ mõistest saavad kõik otseselt aru – meil pole vaja olnud selleks välja mõelda mõnd udupeent väljendit. Ehedus ja maalähedus istuvad meis sügaval, põhjamaine kargus selle peal ja kõige tipus võiks juba kujutleda Eesti lõhnavaid kevadeid ja suvesid, mis lummavad ja hurmavad.
Selle kuu ajakiri räägib mitmest elutahust. Juttu tuleb nii karskusest kui mittekarskusest, päris mitmel leheküljel laiutame ka nädalamenüü ja toekate suppidega, mis võiksid anda mõnusaid ideid igapäevaroogade tegemiseks. Piilume sügavkülma, sest esimeste päikeseliste päevade paiku hakkab iha kodumaitse marjade järele taas tagasi tulema ning et elu oleks magus, limpsime peale veidi mõnusat kisselli.
Mõnusaid söömasid ja palju õnne, armas Eesti!
Siiri
