Mai-Ruth Kõrgendi elukäik on värvikas nagu paljudel teistel temaealistel. Viieaastaselt viidi ta koos perega „kulaku tütrena“ Siberisse, kuhu jäi tervelt kümneks aastaks. Lapse mälestused liiga traagilised ei ole, elu oli seal kaugel maal ilus kui botaanikaaias, mägedel õitsesid rododendronid ja koolist sai vabastuse siis, kui väljas oli –50 kraadi, kümme pügalat vähemaga polnud küsimustki, muidugi tuli kooli minna. Eestlased olid Siberis selles külas siis väga lugupeetud ja austusväärsed. Kui Mai-Ruth Eestisse tagasi jõudis, oli tal aktsent küljes ja kooli sai ta lõpetatud Rakvere venekeelses keskkoolis. Sealt edasi viis tööelu noore naise Maardusse – ikka venekeelsesse keskkonda. Ühel hetkel sai sellest aga enam kui küll ja Mai-Ruth tegi elus kannapöörde, läks tööle Eesti Vabaõhumuuseumi. Õppida tuli omal käel palju nii Eesti ajaloost kui ka rahvakommetest, aga ta sai hakkama ja jäi sinna tööle aastakümneteks. Just vabaõhumuuseumist sai alguse ka Mai-Ruthi huvi vorstitegemise vastu. Ta räägib säravate silmadega, kui huvitav oli vorstitegu tutvustada noortele kuulajatele. Hea oli siis vaadata, kuidas lapsed jagunesid kaheks: ühed tulid uudishimulikult kohe lähedale ja aitasid igal võimalikul juhul, sidusid vorste kinni jms. Teised vaatasid ettevaatlikult ja pisut tõrjuvalt „ohutust kaugusest“.