Kui kallis on Eesti toit?
Lappan telefonis hommikukohvi vahele sotsiaalmeedia infovoogu. Sõprade märkamiste ja elusündmuste rivi vahele pressib end iga natukese aja tagant üks uus äpp. Selles lubatakse ülevaadet erinevate kontode rahaasjus, et ma teaksin, kui palju kulub kuus näiteks toidule. See on möödapääsmatu kulutus, selge see. Toidu kohta saad teha nimekirju nii poodi minnes – mida vaja läheks – kui ka sealt tulles, saamaks ülevaadet kulutatud rahast.
Lappan telefonis hommikukohvi vahele sotsiaalmeedia infovoogu. Sõprade märkamiste ja elusündmuste rivi vahele pressib end iga natukese aja tagant üks uus äpp. Selles lubatakse ülevaadet erinevate kontode rahaasjus, et ma teaksin, kui palju kulub kuus näiteks toidule. See on möödapääsmatu kulutus, selge see. Toidu kohta saad teha nimekirju nii poodi minnes – mida vaja läheks – kui ka sealt tulles, saamaks ülevaadet kulutatud rahast.
Toidu pealt saab kokku hoida, aga selle peale saad ka üsna märkamatult suuri kulutusi tekitada. Mulle meeldib aga mõelda nii, et kui ma kodus süüa tehes kokku hoian, saan veidi rohkem kulutada väljas söömisele või osta vahel midagi eriti head.
Murdepunkt kohaliku ja imporditu vahel läheneb iga päevaga …
Aeg-ajalt igatseb hing tõesti ka välja sööma minna, et midagi uut avastada. Näiteks kana ma üldjuhul väljas süües ei telli – tundub kuidagi liiga tavaline. Aga mäletan siiani üht kanarooga, mille peen sidrunine kastme maitse passib mul mälusopis kui omamoodi maitse musternäide. Läheb veel aega, kuni ma selle maitse täpselt ise köögis kätte saan, aga ühel hetkel see juhtub. Võib-olla on see hasart, võib-olla kutsehaigus, aga head maitsed ergutavad meeli, panevad köögis hoogsamini ka iseennast tegutsema ja nüansikate tulemuste poole püüdlema. Olen aru saanud, et seda nokitsemise rõõmu ei asendaks ma oma igapäevaelus niisama lihtsalt suurt millegagi. Mis puutub aga distsipliini ja rahakulutuse äppi, siis seda ma veel alla ei ole laadinud. Püüan püsida enam-vähem kuise tavakulu juures. Küll hakkasin ma tundma ahistust ja pitsitavat tunnet selle pärast, kui ma jälgiksin oma söömasid kogu aeg ja katkematult kullipilgul üksnes kui kulutust. Nii saaks mõnusast söömisest peagi tühipaljas kõhutäide, kasvaks süütunne tehtud ostude pärast ja ma oleksin võimeline rõõmustamise asemel muretsema kuni kõhuvaluni välja.
Niisiis jään ma ohjeldama oma igakuiseid toiduoste iseenda seatud maksimumkulu määra piires ja kui vaja, siis nautida odavaid, lihtsaid ja maitsvaid kodupotis kokku vaaritatud toite. Seni, kuni kohalikku kraami veel osta jõuab ja suured toidutootjamaad oma odavama toodanguga kohalikku alla pole neelanud. Murdepunkt kohaliku ja imporditu vahel läheneb ähvardavalt iga päevaga …
