Lätlane, kes armastab siidrit
Siidrimeistril Krisjanis Putninsil on olnud kaks elu: kuni 21. eluaastani toimetas mees oma sünnikodus Austraalias, seejärel kolis esivanemate maale Lätti. Kogu Krisjansi elu on suunanud teda punkti, kus täna valmistab Mūrbūdu Sidra Daritava (Mūrbūdu Siidrimaja) nime all üht piirkonna ägedamat õunajooki.
Maailma kuklapoolel lätlaste peres sündinud Krisjanis ütleb, et ei mäleta aega, kui tema vanavanematel või isal mingi jook kodus ei fermenteerunud. Ka vanema venna 16. sünnipäevaks kingiti tollele kodune pruulikomplekt, mis kohe ka kasutusse läks. Riiga maandununa avas mees Alai-nimelise kõrtsi, mille ideeks oli kasutada toitudes vaid enda kasvatatud tooraineid, joogikraanist lasta vaid omakääritatud õlut, kokteilidesse valada džinni, mis majas destilleeritud.
Kuid teekonna pealinnast kaugele Eesti piiri lähistele Ērģemesse (asub Valgast/Valkast vaid 12-minutilise sõidu kaugusel) võttis ta ette paljuski tänu abikaasale, kelle juured sealkandis asuvad. Nimelt ostis Krisjanis sinna lagunenud vana maakivimaja, kus plaanis renoveerimise järel valmistada aastatepikkuste siidrikatsetuste tulemusel suuremaid mahte. Idee oli toota vaid oma Riia baari tarbeks. Paari aastaga said siidrid – mis nüüd valmisid nime Mūrbūdu (otsetõlgituna tähendabki kivist hütti) all – aga laiemalt tuntuks, mis omakorda kasvatas nõudlust.
Ebanormaalne siider aastast 2016
Ennast ja oma kompanjone nimetab Krisjanis hellitavalt siidrianarhistideks, kuna pruulikoja idee pole alluda ühelegi reeglile, pigem on mantraks pidev katsetamine. Nagu ka Eesti oma siidrimeistrid, on ka Mūrbūdu ideeks saada Lätis lahti siidri koledast, magusa mahuvedeliku kuvandist. Nii ongi pruulikoja kõige populaarsemad siidrid mitte kaks klassikalist kuiva õunasiidrit, vaid need, mis on nende kahe klassika peale „katsetatud“.
Enim nõutud ja hinnatud on Mūrbūdu asutaja sõnul kindlasti nende arooniaga siider, milleta ei möödu ühtegi suuremat festivali ega pidu. Samuti on väga populaarseks osutunud karamelli ja kirssidega tumedaks värvitud siider (enne pudelit seisab jook ka vaadis), humalaga lisamaitsestatud versioon ja siider, mida mehed valmistavad metsiku pärmiga.
Veel peab ära mainima pirnisiidri, mille valmistamisel kasutatakse klassikalist veinitehnoloogiat: matseratsiooni – purustatud pirne hoitakse enne mahla pressimist mitu päeva, et saada algselt mahla, kuid hiljem siidrisse võimsam maitse.
Mööda pole vaadatud ka Läti vanadest traditsioonidest: jaanipäevaks tuleb välja siider, kuhu on lisatud pärnaõisi, aga talveks kuumana joodav vürtssiider, mida hoitud ka tammevaatides. Vaadilaagerdus on asi, mida Krisjansi sõnul teised Läti siidrimajad eriti ei kasuta, kuid mida tema armastab. Nii paneb siidrimeister oma arooniasiidri, aga ka meekärjega pruulitud õunajoogi pikemaks ajaks kas Ameerika tammest burbooni või Šoti viski, kalvadose või šerri Prantsuse tammest vaatidesse. Tulemus on rikas, sügav ja täiesti omapärane joogikogemus.
Kuid täiesti erakordne on Mūrbūdu äsja pudelisse saanud alkoholivaba siider, mis on absoluutne maailmaklass, kui mitte ainulaadne kogemus üldse. Krisjans on ka ise sellega väga rahul, sest ühest veidrast ideest ja katsetusest sündis geniaalsus.
Nimelt võttis siidrimeister alkoholiga siidri käärimisel alles jäänud sette (pärmirakud, õunasade jne), lisas selle maitsete tugevdamiseks õunamahlale ja hoidis kolm kuud. Tulemuseks oli kergelt röstine, võimsalt õunane, väga siidrilik mahl. Nüüd lisati äkilisuseks pisut humalaid, aeti gaas virdele sisse ja pudelisse sai üks imeline siider. Geniaalne taaskasutus, millest koorus tänaseks üks maja esindusjooke.
Joodikud ja mustlased õunakorjajateks
Siidrimaja asutamisel on üheks suuremaks murekohaks õunad: kust neid saada, kust neid palju saada ja mis peamine, kust saada neid piisavalt, igal sügisel ja alati samas kvaliteedis. Krisjans soovis kasutada vaid Põhja-Vidzeme õunu, et siidritel oleks alati sama alusmekk. Nii hakati õunu korjama sealt, kust sai: otsiti üles ümbruskonna mahajäetud õunaaiad, tehti diile kohalikega õunte ostmiseks, kuulutati lehtedes ja nii edasi. Tänaseks on siidrimajal kujunenud välja õunte tarneahel, mis on sama „hull“ kui Mūrbūdu siidrid.
Nimelt ilmusid ajalehekuulutuse ja suukaudselt levinud info tõttu kohale paari kaugema küla joodikud, kes olid „oma kandis“ kõik puud puhtaks korjanud, lootuses teenida kärakaraha. Ühest teisest külast aga tulid kohale mustlased, kes olid samuti ritsikaparvena kõik õunad lähiümbrusest kokku korjanud ja siidrimajja vedanud.
Kuna Krisjans maksab õunte eest pisut kõrgemat hinda, siis süsteem toimib: alati jõuab logistikaahela kaudu kohale 100% sama õun ja alati täiuslikus küpsusastmes. Sest kui õun pole sama, on veel toores või üleküpsenud, või üritatakse muul viisil petta, jääb kaup tegemata. Loo keskkond ja ettevõtlus vohab …
P.S. Kuna siider on Eestis levinud kuni Otepääni, siis kaugematel huvilistel palub Mūrbūdu asutaja oma joogid tellida kodulehelt: nenormalssidrs.lv
