Köögiaknad valla

Aprillis on kõigil kiire, isegi loodusel. Tärkavad rohulibled see-eest lubavad söögitegemisse kiireid valmistusviise, kergust ja leidlikkust. Rebid aga tärkava kraami salatiks ja kogu õhtusöök saab hoopis teise olemise. Kui oled aiarohelise tõsisemalt ette võtnud, uuri ideede edasiarendamiseks ka meie metsa­köögi lugu, kus pihlakapungapiimast valmib pisut mandli maitsega panna cotta ja tavalisest Rakvere raipest võimas pesto.

Selle numbri oleme pühendanud ilusale toidule. Värskus ja puhtad loodusest pärit värvid kõige tavalisemal kapsal või porgandil on söögitegija suurimad inspireerijad. Igaüks teab, et värskus ja tervislikkus on omavahel seotud, kuid päris elus on see baasteadmine nurka surutud. Meie aju on sekundiga võimeline ära tundma, mis näeb välja värske ja mis mitte, ja suudab sama kiiresti hinnata sedagi, kui toitainerikas üks või teine toit eeldatavasti on. Sellisel ellujäämisoskusel on tänapäeva digimaailmas kahjuks ka teisi tähendusi: uuringute järgi panevat isutav pilt ekraanil ja samal ajal söömine meid kõvasti üle sööma.

Värskelt valminud värskest toorainest toit on kõige ilusam. Kõige vitamiinirikkam. Ja ka seedimisele kõige tõhusam. Pole ilmselt juhus, et just kevaditi kogen ma sageli loodusest tulnud salapärast tõuget proovida valmistada midagi, mida ma varem pole ette võtnud. Olgu see siis mõni väike tooraineuuendus või üdini uus küpsetis. Tavaliselt saab see alguse pelgalt värske kurgi või särava redise lahtilõikamise lopsakast aroomist ja selles voos on ütlemata mõnus olla. Nii on toit paljude meelte ergutaja, ilmavaate avardaja, mitte üksnes kaloreid täis kütus.