Anu Saagim: „Tahaks vaibi „minu nurgapealne baar“”

Seltskonnaprimadonna Anu Saagim istub lauda, võtab ette klaasikese šampanjat ja räägib suu puhtaks, mis teda Eesti restoranikultuuris kõige enam häirib.

Mujal maailmas elades ikka tekib mõni nurgapealne „oma“ kohvik, lokaal või restoran. Kui elasin Chicagos, siis tegutses meie maja nurga peal Itaalia restoran – see oligi meie köök, meie kodu! Sa läksid nagu oma pere sekka, nad olid osa sinu muredest ja rõõmudest, neil oli meeles sinu sünnipäev, nad teadsid su lemmiktoite ja -jooke. Tahaks seda vaibi, et „minu nurgapealne baar“. Aga seda kultuuri meil pole. Ma ei tea, mitu sajandit selle tekkeks veel läheb.

Pöördumine. Kallid restoranide ja kohvikute, lokaalide ja baaride töötajad! Kui mina (st klient) tellin klaasi veini, siis palun, ärge võtke mitte kunagi mensuuri välja ega hakake mulle mõõtma veini: „Kas 12 või 24 cl?“ Minge peepunkti! Palun võtke see pudel, looge mulle meeleolu, kallake vaba käega! Väga üksikutes kohtades tehakse seda. Halloo! Tulge normaalsesse maailma!