Püüa suve!

Vaevalt on suvi jõudnud alata, kui hakkab hirm selle lõppemise pärast.

Kõikvõimalike ahvatlevate kõhurõõmude valik muutub põhjamaa gurmaani jaoks suve saabudes sedavõrd harjumatult kirjuks, et võib pea lausa sassi ajada. Tundub paradiisina, et saangi mõelda, kas teha mustika-, maasika-, vaarika- või sõstrakooki. Kas köögviljaports valmistada oma peenral kasvanud ‘Frillice’i’, Rooma või lehtsalatist või hoopis värskest kapsast? Ja kas sõpradele õhtusöögiks pakkuda äsja metsast korjatud puravikega risotot, klassikalist kukeseenekastet värskete kartulitega, päikeseküpsetest tomatitest suppi või hoopis grillida midagi? Kas sellisel juhul valida liha või kala või juust või taas kord oma peenralt nopitud köögiviljad? Ja siis millist veini sinna juurde sobitada? Eestimaistki on juba väga palju valida!

Nagu sellest oleks veel vähe, siblivad suvepuhkusele lastud lapsed mu ümber ringiratast nagu väiksed turismibüroo konsultandid ja tuletavad meelde kõiki süngetel sügisõhtutel välja käidud reisiveksleid, mida endalegi lohutuseks olen kokku unistanud: „Muumimaa, Legomaa, Pipimaa, spaa, Hiiumaale ja Matsallu sõpradele külla, Käsmu meremuuseum ja see rändrahn, kus tegutses Pruntraprull raamatus „Une-Mati rannakülas“; Seto folk, Viljandi folk, metsamatk ja lõkketoit, rattamatk, Riia, Helsingi ja Tallinna loomaaed, Paganamaa, kus elasid paganad, Saaremaa, kus elas Suur Tõll, Piusa, Peipsi, Taevaskoda, Iirimaa, Kreeka, Itaalia!“ kilkavad nad üksteise võidu.